Tegelasi

Täna hommikul tööle sõites nägin seda multifilmi päkapikku, kellega alati midagi juhtub. Ainult habe oli puudu. Ja kuna teatavasti päkkapikudel sugu ei ole, siis ei teki ka selles osas probleeme.

Kunagi kohtasi Haapsalus aga raamatust "Unemati Rannakülas" tuntud nõida. Jalutas teine rahulikult Jalakta tänaval, seelikusabad ja lokid tuules lehvimas. Värvikirev ja emotsionaalne.

Ja ühes kohvikus nägin hiljaaegu väikes Tjorvenit tegutsemas. Pootsman oli õues ootamas.

Peatükke...

Elviira oli istunud juba mõnda aega baarileti taga. Kohvi tassis oli jahtunud. Ruum tema ümber oli hämar: selles kõrtsis ei olnud valgustus just kõigeparemini õnnestunud. Ja lisaks veel need koledad rohelised linikud laudadel. Kes küll sellised valis? Muidu polnud kohal viga. Ei midagi erilist, kuid samas mõnusalt kodune.

Sellel õhtul oli vähe külastajaid. Mõned välismaalased vaheldusid, kuid pikalt ei olnud keegi. Üks Elviira sõpradest istus temast ülejärgmisel baaripukil. Lihtsalt niisama nagu ka Elviira ise.

Teenindaja letitaga oli lihtne ja rahulik. Tema hääles oli miskit. Oli seda sama rahu ning lihtsust. Eriti kostus see siis, kui silmad kinni panna ning lihtsalt seda häält kuulata. Tema välimus ja hääl olid kooskõlas. Parasjagu mehelikud ja meeldivalt karedad. Prillid andsid välimusele selle viimase lihvi. Suurepärane valik.

Nad ei rääkinud palju. Ainult lihtsaid asju. Polnudki vaja palju rääkida. Hea oli olla. Telekas mängis taustaks mingi põnevik, mis aegajalt köitis kõigi tähelepanu.

See oli hea koht mõtisklemiseks. Selles kohas oli unistuste hõngu...

Sõida seenele...

... tahaks teinekord öelda. Öelda inimestele, kes oma mõttetusega suudavad su enda mõtted segi lüüa. Uskumatu, milliseid inimesi leidub. Kadestamisväärne, et nad ei saa ise aru, oma rumalusest. Vaata ja imesta ja ei suuda ära imestada.

Sõprat ja sugulaset

Aegajalt vaevan oma pead sellega, et kas ma tõesti olen halb sõber. Et jätan inimesed liialt kauaks ilma tähelpanuta. Ei helista, et kirjuta, ei saa kokku. Pole aega, pole nagu ka head põhjust. Aga siis rahustan end mõttega, et teine ise on ju täpselt sama halb sõber. Tema ka ju ei helista, kirjuta vms. Ega ainult mina üksinda ei pea sõprust ülal hoidma. See peaks ikka mõlemat pidi toimima.

Vead teistes

Mille osas oleme kõige kriitilisemad teiste suhtes? Nende samade omaduste vastu, mis meis endis eksisteerivad ning millega me ise rahul ei ole. Ka need omadused, mis alateadvuses on meile problemaatilised.

Kas...

Arvad, et oled tugev. Et suudas mingite tunnetega toime tulla. Kuid siis ühel hetkel avastad, et ega ikka ei suuda küll. Inimlik.
Kas muutun seeläbi paremaks, et piitsutan end ja püüan oma tundeid kontrollida? Kas maailmas muutub midagi sellest, et püüan ka teistele mõelda ning ei tee kõike selleks, et ise paremini endaga toime tulla?

Võimalus

Igaühel on üks katse. Üks võimalus. Kui see käest lasta, siis samasugust võimalust rohkem ei tule. Kas kümmnesse või mitte midagi.
Elu on korduv.
Tulevad uued võimalused. Kuid need ei ole enam kunagi samad.
Kui ikka tulevad.
On neid, mis tulevad
ja on neid, mis ei tule.
Kunagi ei või ette teada.

Valikute värk.

Aja kulgemisest

Täna tundub mulle, et aeg läheb liiga kiiresti. On tunne, et tahaks palju rohkem jõuda. Nii palju põnevat on maailmas ja ma jõuan sellest ainult murdosani. Nii palju häid inimesi, kellega tahaks aega veeta, kuid mina suudan nädalas näha vaid valitud ringi. Nii palju asju jõuaks ära teha, kui öösel vähem magama peaks. Nii palju asju saaks korda, kui tööpäevad oleksid lühemad.

Kuid teistpidi noomitus endale. Kuhu mul kiiret! Iga asi siis kui aeg selleks on õige. Mida muudab see, kui olengi pidevalt tegevuses ja aega endale ei jätku?

Kuidas saavutada tasakaalu, et tunneksid, et oled jõudnud piisavalt, kuid samas ei piinaks, et midagi on tegemata?

Uuele ruumi

Mõnikord juhtub nii, et klammerdud mingi mõtte või tunde külge. Ja siis ei saagi eluga edasi minna, sest see mõte või tunne jääb sind piirama. On super, kui suudad sellest lahti lasta ja anda endale uusi võimalusi. Sest ega teisiti ei saagi midagi uut su ellu tulla.

Sõpruse kaduvusest

On sõpru, kes jäävad. On sõpru, kes olid, kuid vaikselt vaikselt kaovad. Mõned kaovad ajutiselt. Tulevad varsti taas. Kuid on ka neid, kes kaovadgi ära. Kahju.
Miks nad kaovad? Kas seepärast, et kumbki pool ei suuda piisavalt enda energiat sellesse kooslusesse panna? Kas ka siis juba kaob, kui ainult üks pool ei suuda panustada?

Normid

Kõik on kinni enda mõtlemises. Mis tundub õige ja mis ei tundu õige. Mida tohib teha ja mida ei tohi. Kas mingit kindlat tegevust tehes sead endale piirid ja mõtled, et seda ei tohi.
Näiteks, miks on imelik see, kui oma vana kallimaga suudled? Oled seda teinud ju varemalt teabkuipaljukordi ja miks siis nüüd peaks see imelik olema? Aga on. Ja enamik inimesi mõtleb, et on.

Nimetuse küsimus

Mõnikord arutad mõne targa inimesega maailma olemuse üle. Räägid ja räägid ja siis saad aru, et räägite ühest ja samast asjast, kuid kumbki on pannud samale asjale erineva nime. Üldjuhul on ka erinevad vahvad nüansid, kuidas keegi asju ilmestab. Ja just nende nüansside kuulamine on see, mis aitab ka enda maailmanägemist värvikamaks muuta...

Tähenduslik

Mõni asi tundub nii paljutähenduslik. Justkui filmi lõpus olev tähenduslik nüanns, millest igaüks peab ise välja mõtlema, mida see tähendas. Ja üldjuhul jätab see fantaasiale vaba lennu...
Ühes minu filmi lõpus kohtub peategelane tänaval jalutades vana sõbraga, kes on tema maailmas niimõndagi tähendanud. On oma aja sümbol. Vahetavad paar sõna ja peategelane jalutab tänavavalgustuse paistel edasi, selleks et lahkuda sellest linnast...

Kodanikud reisjad, tramm hakkab liikuma...

Täna olen viimast ööd siin. Siin, kus olen olnud juba aastaid. Tundub, et terve igaviku. Terve pika oleviku. Oleviku, mis on olnud täis unustamatuid hetki. Hetki, mis on muutnud mind. Muutnud mind nii palju, et nüüd on aeg minna. Minna elama oma päris elu. Päriselu seepärast, et olen alati teadnud, et see paik siin on lihtsalt peatuspaik, millest ühel hetkel edasi liigun.
Liigun edasi aga teadmisega, et see paik siin võiks kunagi saada ka lõpppeatuseks. Kuid hetkel on veel liiga vara. Pean veel edasi liikuma. Avastama kohti, inimesi, emotsioone ja iseennast...

Kellegi moodi

Aegajalt juhtub nii, et keegi ütleb sulle, et oled kellegai moodi. Ütled midagi analoogselt kellegagi. Teed mõne liigutuse, mis meenutab kedagi. Miks võtavad inimese omale õiguse öelda, et oled kellegi moodi. Miks ei võiks öelda, et see keegi on hoopis minu moodi.

Tavaline päev

Mis teeb ühest tavalisest päevast erilise päeva? Mingi sündmus. Mingi juhus. Mingi saatuse naeratus. Mingi hetk. Mingi tunne. Mingi mõte. Mingi kokkulepe.

Kui suur on tõenäosus, et üks täiesti tavaline päev saab ajapikku mingi uue ja suurema tähenduse. Postuumselt. Meenutad, et sellest tavalisest päevast sai mingi suur asi minu elus alguse... Kui suur või väike peaks olema see miski, et ta suudaks vallandada uute sündmuste ahela?

16.10.07
K&B päev P kalendrist

Igaühele nii palju kui ta jaksab

Elu annab igaühele kanda just nii palju, kui ta parasjagu välja kanda jõuab. Annab kurbust nii palju ja annab ka rõõme sama palju vastu. Annab traagikat ja joovastavat õnnetunnet. Neile, kes rohkem välja kannavad, tulevad ka suuremad kõikumised, suurem amplituud, kus kõikumine toimub. Emotsionaalse koorma kõikumised. Kes on rohkem valmis, nende elus toimuvad suuremad kõikumised. Kes aga ei ole, nende elu veereb suhteliselt nulli lähedal. Vahel harva veidi üles ja siis ka veidi alla. Kes rohkem kannavad, neil aga toimuvad väga suurte kontrastidega kõikumised. Kui on väga laes ära käinud, siis on oodata sama suurt auku all. Ja nii muudkui edasi ja tagasi. Küsimus on siis selles, kui pikalt püsitakse laineharjal ning kui pikalt põhi on stabiilselt põhi.
Igaühe enda valik: kas tunda palju või vähe. Kas nullilähedal või kõrgustest põhja.
Tehke oma valik. Minu oma on tehtud.... kurvastavalt rõõmustades liugu laskma ja rõõmustavalt kurvastades mäkke ronima.

Uskumatud inimesed

Maailmas eksisteerib ikka uskumatuid inimesi. Kuula ja imesta. Ja ei suuda ära imestada. Seda nii heas kui ka halvas mõttes. On neid, kes ei mahu oma rumaluse ja isekusega minu maailmapilti. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et seeliseid inimesi võib olemas olla. Ja sama on positiivsusest pakatavaid üllatusi, su enda ümber. Otse su kõrval. Vaata ja imetle. Naudi. Nii hea on vaimustuda sellistest üllatustest.

Ootamatult

Vahel juhtuvad asjad siis, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Lihtsalt juhtuvad ja sa saad aru kui paganama hea see oli. Oli hea millekski, mis sulle on haiget teinud või mida oled enda peas kaua vaaginud ning saabub vastus. Asjad juhtuvad muidugi siis, kui sa oled neile võimaluse andnud, ükskõik kui plaanivälised need ka ei oleks.
Spontaanselt. Ilma iseendale piire seadmata. Ilma lubaduste ja ootusteta.

Aitäh!

Teelahkmel

Olen nõrk kui loobun. Loobun ja ei vaata tagasi. Lähen oma teed, mida tean ja tunnen ning kus on kindel olla.
Olen tugev, kui võtan ette tee, mis tundub ilmvõimatu. Tee, mida ma ei tunne ning kus jalg võib igal hetkel libiseda. Tee, mille lõppu ei ole näha ning kus ka käigu eesmärk on ähmane. Pole teada, kas seal on ootamas mind see, mida olen otsinud. Pole teada, kas eesmärgile jõudmine on olnud kogu seda rasket teed väärt.

Seisan teelahkmel aga ei suuda veel kummalegi poole astuda…
Otsus on olemas, kuid kõhklus on sees.

Lihtsam on olla nõrk, sest alati ei pea tugev olema. Tugev olemsiseks on vaja motivatsiooni, mille leidmine on hetkel raske. Mõistus ütleb üht ja süda ütleb teist.

Parandamine

Kui näete, et midagi on valesti, kas püüate siis asju paremaks teha? Kui näete, et olete ise midagi valesti teinud, kas suudate alla neelata oma isekuse ning ka siis asju parandada?
Suur oskus aga äärmiselt oluline. Miks? Sest ainult nii on võimalik oma hingerahu tagasi saada. Sest ainult nii saate teistest rohkem hoolida...

Risk

Elu on valikute küsimus. Mina tegin valikuid ning riskisin. Sain omale uue ja avarama maailma. Hind selleks oli päris kõrge, kuid seda väärt. Olen valmis ka edasi riskima, sest tean, mis on minu väärtus ning näen, et mitteelamine ja mitteriskimine on emotsionaalselt kergema vastupanu teed minemine. Kuid emotsionaalselt vähemaga ma enam oma elus leppida ei saa.

Soovid

Kas olete kunagi midagi soovinud ning avastanud kunagi hoopis hiljem, et see soov ongi täide läinud. Kas just täpselt nii nagu ette kujutasite või siis mingil uuel moel. Minul on nii olnud. Vahel läheb küll aastaid, kuid asjad juhtuvad. Seega tundub, et tasub oma soovidega olla ettevaatlik :)

ai

Miks on nii, et süda ja mõistus ei saa asjadest ühtmoodi aru?

Muudatused või muutused

Minu elus on muutuste aeg. Muutused läbi muudatuste. Läbi muudatuste, mida tegemas olen. Tegemas seepärast, et on tekkinud võimalused, mis sellist suunda näitavad. Hingerahu on olemas. Süda ja hing uue ootuses, selleks et soovid täituksid. Täituksid siis kui on õige aeg ja koht. Mina annan neile võimaluse.

veel armukadedusest

Minu meelest on armukadedusel veel üks huvitav aspekt. Näiteks, meesterahvale osutavad paljud nö võõrad naised tähelepanu. Loogiliselt võttes peaks olema ju armukade. Aga minu meelest võiks hoopis uhke ja õnnelik olema. See näitab ju tegelikult seda, et mees on atraktiivne ning sa ei ole teinud üldse halba valikut. Sinu maine jõu tõuseb, kui inimene, kes on teinud hea valiku? Lihtsalt usaldus peab olema nii suur, et tead, et lihtsalt teiste naiste tähelapnust midagi muud edasi ei arenegi.
Huvitav, kas mehed mõtlevad ka nii. Kui näiteks näevad teiste meeste pilke naisterahvast saatmas või muudmoodi huvi üles näitamas?

Õpin

ma õpin su selgeks nagu viiuli mängu
ma õpin sind tundma nagu maakaarti
ma õpin sind lugema nagu seiklusjutte
ma õpin sind vaatama nagu kaleidoskoopi
ma õpin sind nägema nagu allikat
ma õpin sind kuulama nagu Rock Hotelli
ma õpin sind kuulma nagu metsakohinat
ma õpin sind maitsma nagu koorelikööri
ma õpin sind selgeks kui iseendas selgust saan

Iseenda saan selgeks õige pea.
Olen ju juba kakskümmendkuus aastat ja viis päeva õppinud.
Ainult natukene ongi veel jäänud.
Kuigi sama tunne oli ju ka siis kui olin õppinud kakskümmendviis aastat ja viis päeva.
Ja ka siis kui olin õppinud kakskümmendneli aastat ja viis päeva.

jonn

jonnipunnid on mõnusad. mina olen ka jonnipunn. jonnin siis kui tahan. ja kui ei taha, siis ei jonni ka. ja mõnikord kui ei taha jonnida, siis jonnin ikkagi. ja teinekord trambin jalgu ka. et ikka tõeline jonn saaks minu seest välja tulla.
ja peaga vastu seina võin ka joosta. tean, et see teeb haiget, kuid jonn ei lase teisiti. ja siis vahel laulan jonni laulu nagu entel-tenteli plaadil, mis on lainetama läinud.

olen iseenda õnn
ja õnnetus ka.

kõik on paigas täpselt nii kuis vaja.

Millal sa viimati?

Ei mäletagi enam :(

Sünnipäeva järelkajad

Öeldakse, et kaks nädalat enne ja pärast sünnipäeva on inimesed eriti tundlikud. Mina küll olin oma kahekümnekuuenda aastaringi algamise eel tiba imelik. Eks palavik ja haigus aitasid ka kindlasti kaasa, kuid nüüd järele mõeldes tundub, et olin suisa peast soe. Liiga palju mõtlemist ning ülitundlik kõigele. Ja lisaks kõigele muule avastasin enda kurvastuseks, et ma oskan ka õel olla.
Ja kõigele sellele tagasimõeldes on mul hea meel, et mul on selliseid sõpru, kes mind välja kannatasid :) Aitäh :)
Ja kõigest hingest loodan, et järgmised numbri muutused ei tule nii hullud kui see.

Vaimustused

Nii tore on vaimustuda värvidest looduses. Puude lehed on uskumatult kenaks läinud. Tahaks minna lehtedesse sahistama...
Nii tore on vaimustuda inimesest. Vaimustuda uuesti ja uuesti. Vaimustuda sõnast, teost ja olekust. Vaimustuda kordumatusest, mis mõnes inimeses olemas on...

Leheküljed elust...

Üks mu sõpradest ütles, et tahab oma elust romaani kirjutada. Positiivseid kangelasi on palju ja tema oleks siis vastukaaluks negatiivne kangelane... aga see selleks.
Mõtlesin siis ka, et kuidas minu raamat välja näeks. Peatükke oleks juba mitmeid, kuid need oleksid väga ebaühtlase pikkusega, samas mahult võivad olla asjad hoopis vastupidised. On peatükke täis värvilisi karaktereid ja koomilisi seiku. On peatükke, kus nagu ei olegi väga midagi. On lehekülgi, kus on soovimisi ja on lehekülgi, kus on soovide täitumist. On lehekülgi, mille lõpus olev tegelene jätkab ka uuelt lehelt ja on tegelasi, kes astuvad üles ainult ühel korral. On karaktereid, kes esinevad läbivalt kogu romaanis, on neid kes ilmuvad aegajalt ja kõige ootamatumatel hetkedel, selleks et minna ning hiljem uuesti tulla. On kangelasi, kes lõpetavad peatükke ja on kangelasi, kes alustavad peatükke. Iga peatükk moodustab omaette terviku. On algus, on keskpaik ja on lõpp. Mõnel on prooloog ja epiloog ka.
Ootan ka ise juba põnevusega, millised uued ning värvilised peatükid tulevad....

Mäng

Kes mängib ja kes ei mängi. Kes mängib suuremalt ja kes mängib väiksemalt. Kuid milleks mängida? Selleks, et näha mängu ilu ja valu? Selleks, et tunda kontrolli? Selleks, et igav ei oleks? Selleks, et proovida asju mida päriselus ei tehta ning mäng on hea kate enda kontrolliks, eluks elus?
Mängida või mitte: see on lõpuks igaühe enda valik. Ärge ainult mängimisega liiale minge, sest siis võib tõelisus kaduda.

Tempo

Mõnikord juhtub nii: kaks inimest on samas olukorras, kuid miskipärast jõuab üks inimene enne veel mittu sammu edasi teha, kui teine jõuab oma esimese sammu tehtud. Kuid siis võib olla juba hilja. Esimene inimene on jõudnud juba liialt kaugele: uued tuuled, mõtted, teod. Muidugi on hea, kui oma otsuseid kaalutakse põhjalikult, kuid mõnikord on ratsionaalsem siiski veidi kiiremini tegutseda, selleks et mitte järgmiseid asju maha magada. Elu võib olla lühike ja võib olla pikk: kõik vastavalt sellele, kuidas me ta enda jaoks elame. Ärge siis uimerdage liialt palju... muidu võib nii mõndagi tegemata/nägemata jääda. Ärge siis tormake liialt: nii võib rõõm kaotsi minna.

Armukadedusest

Iga inimene on just täpselt nii palju armukade, kui ta ise on valmis armukadedust tekitama. Kui keegi kahtleb teis, siis täpselt just neis asjades, mida ta on valmis ise tegema, sest need kuuluvad tema mõttemaailma.

Tasakaal

Inimesed, kasutage rohkem oma saba, et mitte tasakaalu ära kaotada :) ja tehke seda naeratus näol :)

Saatuse naeratused

Aegajalt tekib tunne, et saatus püüab meieni tuua mingeid kindlaid seiku, inimesi, tundeid. Ja seda kohe väga järjekindlalt. Kui sa ühtmoodi ei lähe liimile, siis mingit teistmoodi ikka. Saatusel on kindel tahtmine, et me kohtuksime kindlate inimestega, et nendega tutvuda, koos olla ning tõenäoliselt ka neilt õppida, selleks et edasi minna ning uute saatuse naeratustega kokku saada. Kummaline on aga see, kui jaburaid asju tuleb teinekord läbi teha selleks, et jõuda nende inimeste ja seikadeni. Kui kummalised pisikesed seigad juhatavad meile teed ning millised juhused ja kokkulangemised peavad paigas olema selleks, et asjad saaksid juhtuda. Saatusel on põnev naeratus ning kunagi ei tea, kust sa seda näha võid :)

Loobumisest

Nii raske on loobuda. Nii rakse on loobuda asjadest, mis on armsaks saanud. Nii rakse on lasta inimestel minna. Nii raske on loobuda sissekäidud teest. Nii raske on loobuda tunnetest, mis tuntud. Nii raske on vabaneda oma harjumustest.

Anda on hea. Loobumise asemel peaksime andma. Andma ära oma vanad asjad, et teha uutele ruumi. Andma ära tunded, mis on jäänud liiga kauaks meid kummitama. Andma inimestele vabaduse minna. Andma endale võimaluse minna mööda uut rada.

To T.

Raamatulõpumõte

Raamatus Kurat ja preili Prym on Paulo Coelho läbi Berta mõtete öelnud: kes armastab vastuarmastust oodates, raiskab asjatult aega. Kuid miskipärast kipub inimloomus ikka otsima seda vastuarmastust. Kas seepärast, et saada kinnitust, et tegemist on armastusega? Naljakas, et inimloomus on nii nõrk, et isegi nii suur tunne nagu armastus peab saama kinnitust. Justkui suur armastus saakski olla ainult siis kui sind vastu armastatakse? Miks inimesed ei suuda hakkama saada sellise üleva tundega nagu armastus? Eks probleem ongi selles, et iga tunne tahab õppimist ja loomuomaseks saamist. Kui oled vähe armastanud ning see tunne on uus, siis ei oskagi seda tunnet korralikult oma mõtte- ja tundemaailma paigutada. Nii nagu õpime kontrollima oma viha või õnnetunnet, peaksime õppima kontrollima ka armastust. Ning kui oled suutnud seda teha, siis suudad armastada ka nii, et ei pea ootama vastuarmastust. Oskad hinnata seda tunnet enda sees ning oskad seda valitseda. Oluline ei ole saada vastuarmastust, vaid teada, et suudad ilma tingimusteta armastada. Armastada enda jaoks olulisi inimesi, armastada loodust enda ümber, armastada maailma. Ja kui maailm suudab sind vastu armastada samamoodi ilma tingimusteta ning vastuarmastust ootamata, siis on see lihtsalt boonus mõlemale.

Hea on olla koos

Hea on oodata koos olemist. Hea on kokku saada. Kuid miskipärast võib koos olles meelest minna, kui suur õnn on koos olla. Koosolemine muutub kuidagi iseenesest mõistetavaks ning natukene rutiinseks: tavaliseks. Kuid kui on käes lahkumise hetk, siis tekib tunne, et ei taha mitte hetkegi mitte koos olla. Koos oldud aeg tundub nii väärtuslik. Seepärast ongi hea aegajalt minna ning oodata ja seda rohkem väärtustada aega, millal saab koos olla.

Haige

Aegajalt on suur tahtmine, et nii hea oleks haige olla. Tunda jõuetust oma kehas ning lasta vaimul puhata. Kuid kui asi käes ning juba mitmes päev on minemas, nina punane ja kõhulihased köhimisest valusad, siis tahaks küll, et see haigus oleks nagu Kunksmooril: üks päev tõsist naudingut ja asi korras :P

Kiire versus aeglane

Mõni päev on selline, kus kohe hommikul tunned, kuidas tahad kiirelt kiirelt tegutsema hakata ning asjad liiguvad. Ja siis teine hommik on selline, kus kohe mitte kuidagi ei saa end käima. Siis uimerdaks ja uimerdaks. Ja lõpuks ei saagi mitte midagi tehtud.
Hea, et minus on mõlemad poolused esindatud. See annab võimaluse nautida mõlemat. Nii hea on kord tunda, kuidas kõik asjad saavadki ühe päevaga tehtud ja siis teinekord, et tegelikult ei suutnudki ma terve päevaga mitte midagi ära teha. Mõnikord on see mittemidagitehajõudmine lausa uskumatult hea tunne. Aga muidugi siis kui seda piisavalt harva juhtub. Eriti just laupäeviti.
Samas on lausa imetlusväärsed need inimesed, kella kohta saabki öelda: teeb ja jõuab. Tuhat asja korraga tegemisel ning kõigeks jääb aega. Eks see on kindlasti ka suur oskus oma aega planeerida ning sellest kinni pidada.
Teinekord aga vaatad mõnda inimest ja mõtled, et kuidas ta küll ei saa nüüd üht või teist asja tehtud. Võtku ainult kätte. Kuid sellisel hetkel tuleb endale meelde tuletada, et teinekord võib endalgi mõne asjaga samamoodi olla. Lihtsalt on mingi kiiks, mis ei lase hakata edasi tegutsema. Justkui ootad mingit märki või seda, et asi saaks mingi uue tahtu juurde.

Suvi

Veel 12 päeva on meil suvi. Uskumatu. Kui iseloomustada suve viimase paari päeva järgi siis näeks see välja järgmine:
1. Õues on külm- tundub, et peaks juba ka kindad üles otsima;
2. Meil siin sajab- vihmavari kaasa igal päeval. Hoidu rahe eest!
3. Meil siin valmivad viljad- sellel aastal koos ussidega;
4. Päike suudab veel olla soe- eeldusel, et oled ise piisavalt soojalt riides;
5. Sügislilled ehivad maastiku oma värviküllusega;

Igatsen sooja suve. Igatsen päikest. Sellel aastal oli seda lihtsalt liialt vähe!

asjadest, mida me ei tee...

Mõnikord juhtub nii, et ütled millegi kohta, et just nii oleks õige käituda. Teinekord kuulad inimeste otsuseid ning ütled ja mõtled, et sina küll kunagi nii ei teeks.
Ja siis ühel hetkel avastad, et tegelikult oled ise rumal olnud, et oled niimoodi mõelnud. Miks me seame endale ja seeläbi ka teistele nii palju piire? Miks ei võiks teinekord tehagi asju just nii nagu süda sel hetkel ütleb. Ükskõik millised need tagajärjed siis ka hiljem ei oleks. Elame ju hetkes nüüd ja praegu, mitte tulevikus ega ka minevikus.
Midagi paremat ei saa ju olla, kui ollagi lihtsalt antud hetkel õnnelik.

Ootus

Jalutasin eile Haapsalus. Lihtsalt niisama. Ikka kaugemale ja kaugemale, sest nii hea oli. Vihma veidi tibutas ning lombid olid maas. Taevas oli tumetume sinine. Hinge tuli tõesline sügiseootus. Sügislilled ja õunad. Hommikune kargus. Inimeste asjalikkus. Õppimine.
Ja täna tuli ootus kampsunite, jopede, villaste sokkide ja toasoojuse järele. Eriti, kui saab seda ootust kellegagi jagada.
Oodata on mõnus. Seda muidugi juhul kui oskad oodata ning ei lase ootusele kärsitust sisse pugeda. Oodata hetki. Oodata hetki nii, et ei looda nendelt midagi enamat kui nad olema saavad. Oodata nii, et tunned, et oled õnnelik. Oled õnnelik selle üle, et sul on mida oodata :)

Sõna jõud

Sõnal on uskumatu jõud. Ükskõik kui palju võib öelda sinu pilk või sinu teod, kui kinnitada seda sõnaga, siis on tunne, et nii ongi. Muidu on alati see oht, et loed tegude või pilgu "ridade vahelt" välja midagi, mida seal ei ole või jätad midagi lugemata. Sõna annab selget kinnitust.

Samas on sõna nii petlik. Kui on ainult lihtsalt sõna, siis võib petta. Lihtsalt sõna ei saa uskuda. Kui sõna taga on pilk või tegu, siis saab uskuda.

Sõnad on keerulised. Kohati raskemad kui pilk ja tegu. Kohati ohtlikumad. Sõnu tuleb kaaluda. Sõnu tuleb valida.

Sõnaga on keeruline kuna iga inimese sõna tähendusväli on erinev. Igaüks meist saab sõnast aru just vastavalt sellele milline on tema selle sõna tähendusväli, mis on tekkinud läbi igaühe erineva taustsüsteemi. Iga ühe sõna on kordumatu.

Mõtteid

Miks on nii, et kui kohe üles ei kirjuta, siis kaovad head mõtted ää ja pärast neid enam üles ei leia?

Kuidas suudab mõni inimene isegi lihtsa hambapesu nii unustamatuks teha? Kas see on võlujõud, mis on meis igaühes, kuid vähesed oskavad seda teistele näidata?

Traditsioonid on head. Eriti siis kui need tekivad ning peale esimest korda sa juba tedaki, et sellest saabki Traditsioon.

Info on reklaam. Reklaam ei ole info.

Laenatud mõte: "kes riskib see harmoneerub unistustega"

Täpsed ajastused

Elan täpsete ajastuste ajajärgus.

Kui lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad, siis ühel hetkel avastad, et kõik sujub uskumatult hästi. Üks asi järgneb teisele ning asjad laabuvad. Või kasvõi jõuad ujuma just sellel hetkel, kui päike hakkab loojuma...

Üllatus

Tee täna üks üllatus kellelegi, kellest hoolid! Võid ka iseennast üllatada :)

Naudi selle väljamõtlemist ja teostust. Naudi emotsiooni, mida üllatuse saaja sulle tagasi peegeldab. Naudi seda, et oled loov ning hoolid.

Iseenda võrdluses

Teinekord ikka vaevab pead, et kuidas teised inimesed mingist olukorrast, teost või jutust aru saavad ning oskavad seda lugeda. Sellisel juhul tasub mõelda, kuidas sina sellest aru saad ning tõdeda, et inimesed on samasugused nagu sina ning tõenäoliselt saavadki nad just sama moodi aru nagu sina. Ära mõtle, et sina oled rumal. Ära mõtle, et sina oled targem. Oled üks paljudest....

Peegel

Peeglike, peeglike seina peal.....
Vaata hoopis mind, sest mina olen sinu peegel. Vaata hoolega ja leiad minust üles enda. Sinu käitumine ja sõnad peegelduvad tagasi minust. Kui sa ei saa aru, miks ma just selline olen, siis vaata endasse ning leiad põhjuse...

Olen üks nendest inimestest, kes on teistele peegel. Iga tegu ning sõna saab algeks minu käitumisele ning mõtlemisele ja ütlemisele. Peegeldan isegi sinu hääletooni muutust või silmavaadet.

Mustrid

Igal inimesel on olemas kindlad mustrid: käitumise mustrid, rääkimise mustrid, mõtlemise mustrid, suhte mustrid, sõbra mustrid, töö mustrid....
Kui kaks inimest kohtuvad: näiteks sõbrad, siis kumbki võtab kaasa enda mustrid, vastavalt millele ta käitub, mõtleb, räägib ning koos moodustatakse hoopis uus muster: sõpruse muster, mis on täiesti kordumatu ning ainult neile kahele inimesele mõistetav. See on segu mõlema sõbra enda eelnevatest mustritest ning iga järgmine kord, kui kumbki neist leiab uue sõbra, võtab ta kaasa juba veidi teistsuguse mustri, mis on eelnevatest mustritest tekkinud.

Täna ei ole mõtlemise päev!

Mõelda võib näiteks hoopis homme :) Ja siis võib mõelda nii väikeseid kui suuri mõtteid, mis vahelduvad uskumatute seoste läbi, millest sageli isegi aru ei saa. Näiteks mõtled ujumisest ja siis järgmisel hetkel on mõte uidanud uuele teemale, milleks võiks olla näiteks sõbraga peetud telefonikõne. Ja mis seos neil kahel asjal oli, kes seda teab. Või kui näiteks keegi ütleb sulle sõna konn, siis sinule tuleb järgmiseks mõtteks pähe midagi riietumisega.

Mõelda on mõnus. Ja kui vahel harva on sellised päevad, mille kohta võiks öelda, et täna ei ole mõtlemise päev, siis ka need päevad on mõnusad oma laisalt liikuva mõtteniidiga, selleks et edaspidi aju jälle täiskäigul mõtteid tsentrifugeeeriks.

Spontaansusest

Millal te tegite viimati midagi tõesliselt spontaanset?
Millal te ei planeerinud oma aega vaid lasite asjadel minna nii nagu nad lähevad? Millal te vaatasite viimati kuud kauem kui pool tundi? Millal te magasite viimati lageda taeva all? Millal te sõitsite autoga ringi, ilma et oleks mingit konkreetset sihtpunkti? Millal te kuulasite ritsikate laulu? Millal te nuusutasite mõnd lille? Millal te tegite kassile pai ja rääkisite temaga juttu? Millal te huilgasite mõnele heale loole kaasa laulda? Millal te viimati töölt viilisite, sest lihtsalt nii hea oli olla, et ei suutnud tööle minna? Millal te viimati kiikusite? Millal te viimati kuulasite vaikust? Millal te viimati avastasite alles järgmisel päeval, et te eelmisel päeval ei söönudki? Millal te viimati vaatasite tähti sadamakail lesides? Millal te kuulasite öist mere lokusmist? Millal te viimati seisite vihmas? Millal te viimati südamest naersite? Millal te rääkisite viimati sõbraga telefoniga kauem kui tunni? Millal te sõite viimati põldmarju? Millal te saatsite kellelegi postkaardi? Millal te viimati tundsite, et teil ei ole mitte ühtegi muret ega probleemi, mille kallal oma pead vaevata?

Mina tean kõigile neile küsimustele vastust :D

Inimene ja ühiskond

Millised on ühiskonna ootused indiviidile? Kui oluline on see, et vastaksime neile täielikult? Kui suur võib olla mitte vastamine, et meid endiselt normaalseteks ühiskonna liikmeteks peetaks?

Kui palju indiviide peab mitte vastama ühiskonna ootustele, selleks et tekitada teistsugused valitsevad ootused?

Muutustes ja muutumises

Tundub, et see maandumine tuli nüüd küll põrkega ülespoole tagasi :P

Kas eelistan liha või kala? Kas pesen jalgu või ei pese? Kas magan täna kodus või mitte? Kas lülitan telefoni välja või ei lülita? Kas sõltun kellestki või mitte?

Milllal?

Auk. Suur, must ja sügav. Millal lõpuks saabub küll põhi, et saaks taas üles hakat ronima? Kui sügavale ning kui kaua saab veel langeda. Mõõt hakkab täis saama. Mis saab olema viimseks piiriks, kust tunned, et nüüd tõesti enam rohkem ei või ja see ongi sinu põhi?

Kordused

Üks mu hea sõber ütleb, et elu on korduv. On. Spiraal. Ikka ja jälle avastad end elamas läbi samu teemasid. Iga kord küll uue nurga alt ning uute detailidega. Kas seepärast, et me ei ole osanud kohe esimesel korral piisavalt olukorda lugeda ning ei ole sellest piisavalt järeldusi teinud, et uuesti peame selle läbi elama? Või on see seotud sellega, et inimese mõttemaailm on nii väike, et ta ei suuda olla alati kordumatu? Meie endi mõtte piiratus, et elame ikka ja jälle sama elu?

Hoolitsevad inimesed

On olemas inimesed, kellele meeldib olla teistele hea, kellele meeldib teiste eest hoolitseda. Seda tüüpi inimesed jagunevad omakorda kaheks. On need, kes ise kindlasti annavad sulle märku sellest, kui head nad on. Tunduvalt vähem on neid, kes teevad seda vaikselt, ilma ülearuste sõnadeta. Näiteks kui seda tüüpi inimene korjab kolm kirssi, siis kaks neist annab ta sulle ja ühe sööb ise ära. Või kui tal on kaks tordi tükki, siis võid kindel olla, et just martsipanist roosiga tüki annab ta sulle ja ilma kaunistusteta jätab endale. Kunagi ta aga ei ütle seda. Sa pead ise märkama neid pisiasju, mida see inimene sinu heaks teeb. Ja tavaliselt ta teeb seda seepärast, et talle meeldib, kui inimesed on õnnelikud. Vähemalt need, keda ta peab selle vääriliseks, et nende eest hoolitseda. Mul on hea meel, et mul on olemas mõned sellised inimesed :)

Kuu vaatamisest

Ruhnu on üks kummaline saar. Üks kummaline ja kaunis paik. Kohati lausa müstiline.

On südaöö ja ma liigun läbi männimetsa. Mööd liivast rada randa. On täiskuu öö. Torm on vaibumas. Meri mühiseb endiselt tugevalt. Ja see mere lõhn, mis nii tugevalt mu ninna tungib. Mereääres on murdunud puud. Suured tüved rannal, juurikad paistmas. Taevas on tähine. Üksikud väiksed pilverüngad sõudmas üle taevalaotuse. Hoolimata tuulest tundub kõik nii rahulik. Nii hea on olla. Mina ja mu väike maailm, millesse sellel hetkel mahub õige vähe. See eest aga olulised asjad. Mõtted liiguvad rahulikult. Kuu on kaunis. Nagu ka kõik muu...

Porilompidest

On olemas väga erinevaid porilompe. On suured ja sügavad. On väiksed ja sügavad. On suured ja madalad ning väiksed ja madalad. On lompe, milles vesi mullitab. On lompe, millesse on valus astuda, kuna seal on teravad kivid. On peidetud lompe, mille leiad teeservast rohu seest. On lompe, millesse astudes lurtsatab varvastevahelt soppa. On lompe, mille vesi on selge. On lompe, mille vesi on mingit värvi. Näiteks punane: punasest savist. Kui käia punasest savist lompides, siis saab jalad punaseks ning kui peale seda leiad lombi, mis ei ole punane ning astud sellesse, siis muutub ka selles lombis vesi sinu jalgadest punaseks.
On olemas üksikäimise lombid ja on olemas kõrvuti käimise lombid. Mõnedes kõrvuti käimise lompides on nii palju ruumi, et seal saab lihtsalt ringi tiirutada, ilma et kellegi varbad ette jääks. On väiksemaid lompe, milles kõrvuti käies peab ette vaatama, kus teise varbad on. On olemas ka sellised üksikäimise lombid, kus teine saab käia sinu seljataga.
Lompe saab ise sügavamaks teha. Lompidest saab ise vett teise lompi suunata. Nii võib mõni lomp sootuks kaduda. Kui lombis jalgadega kiirelt plätserdada, siis lendab soppa kõikjale ja jääb tunne, et lombis ei olegi vett.
Porilombid on neile, kes oskavad neid hinnata ;)

Sõitsin eile Haapsalust Tallinna. Sadas. Kuulasin Jimi Hendrixit. Vihmaga sobis väga hästi.

Helistamisest

Vahel on kohe selline tunne, et pead mõnele sõbrale helistama. Ega väga mingit põhjust vaja ei ole. Oluline on see, et kuuled seda inimest. Ja teistpidi ka. Nii hea oli, kui Kats helistas ning jagas oma rõõmu ühe uudise üle. Nii hea on teada, et on inimesi, kellele sa võid suvalisel hetkel helistada ning on neid, kes sulle sama moodi helistavad.

Miks on asjad nii nagu nad on?

Jüri andis sellele suurepärasele küsimusele, mida ma ikka ja ikka küsin, sama suurepärase vastuse: "asjad on nii nagu nad on... sest kui asjad oleks teisiti, siis nad ei oleks nii nagu nad on"
Sellest hoolimata on hea küsida. Isegi kui vastust ei saa. Ja vahel ei olegi vaja vastust saada, sest lihtsalt küsimine on juba piisav...