Kas inimesed väärivad teist võimalust?

Mina ei usu, et inimesed väärivad teist võimalust. Minu isekus ütleb mulle, et juba suur asi on see, kui ma annan neile esimese võimaluse ning kui nad ei oska seda kasutada, siis on nad ise kas rumalad või oskamatud. Kuid kui nad on muutunud? Kui nad on paremaks saanud? Kas siis peaksin ikkagi andma neile uue võimaluse? Võõimaluse saada midagi mu hingest, sest ilma hingeta ei oska ma nendega koos olla. Olen vist liialt iseendast hooliv, sest kaks korda enda hingest midagi jätta, seda ma ei suuda. Järelikult näitabki see, et ma inimestele teist võimalust ei anna, mu iseenda nõrkust.