Tegelasi

Täna hommikul tööle sõites nägin seda multifilmi päkapikku, kellega alati midagi juhtub. Ainult habe oli puudu. Ja kuna teatavasti päkkapikudel sugu ei ole, siis ei teki ka selles osas probleeme.

Kunagi kohtasi Haapsalus aga raamatust "Unemati Rannakülas" tuntud nõida. Jalutas teine rahulikult Jalakta tänaval, seelikusabad ja lokid tuules lehvimas. Värvikirev ja emotsionaalne.

Ja ühes kohvikus nägin hiljaaegu väikes Tjorvenit tegutsemas. Pootsman oli õues ootamas.

Peatükke...

Elviira oli istunud juba mõnda aega baarileti taga. Kohvi tassis oli jahtunud. Ruum tema ümber oli hämar: selles kõrtsis ei olnud valgustus just kõigeparemini õnnestunud. Ja lisaks veel need koledad rohelised linikud laudadel. Kes küll sellised valis? Muidu polnud kohal viga. Ei midagi erilist, kuid samas mõnusalt kodune.

Sellel õhtul oli vähe külastajaid. Mõned välismaalased vaheldusid, kuid pikalt ei olnud keegi. Üks Elviira sõpradest istus temast ülejärgmisel baaripukil. Lihtsalt niisama nagu ka Elviira ise.

Teenindaja letitaga oli lihtne ja rahulik. Tema hääles oli miskit. Oli seda sama rahu ning lihtsust. Eriti kostus see siis, kui silmad kinni panna ning lihtsalt seda häält kuulata. Tema välimus ja hääl olid kooskõlas. Parasjagu mehelikud ja meeldivalt karedad. Prillid andsid välimusele selle viimase lihvi. Suurepärane valik.

Nad ei rääkinud palju. Ainult lihtsaid asju. Polnudki vaja palju rääkida. Hea oli olla. Telekas mängis taustaks mingi põnevik, mis aegajalt köitis kõigi tähelepanu.

See oli hea koht mõtisklemiseks. Selles kohas oli unistuste hõngu...

Sõida seenele...

... tahaks teinekord öelda. Öelda inimestele, kes oma mõttetusega suudavad su enda mõtted segi lüüa. Uskumatu, milliseid inimesi leidub. Kadestamisväärne, et nad ei saa ise aru, oma rumalusest. Vaata ja imesta ja ei suuda ära imestada.

Sõprat ja sugulaset

Aegajalt vaevan oma pead sellega, et kas ma tõesti olen halb sõber. Et jätan inimesed liialt kauaks ilma tähelpanuta. Ei helista, et kirjuta, ei saa kokku. Pole aega, pole nagu ka head põhjust. Aga siis rahustan end mõttega, et teine ise on ju täpselt sama halb sõber. Tema ka ju ei helista, kirjuta vms. Ega ainult mina üksinda ei pea sõprust ülal hoidma. See peaks ikka mõlemat pidi toimima.

Vead teistes

Mille osas oleme kõige kriitilisemad teiste suhtes? Nende samade omaduste vastu, mis meis endis eksisteerivad ning millega me ise rahul ei ole. Ka need omadused, mis alateadvuses on meile problemaatilised.