Liblikas

Las ma jäängi liblikaks, kelle lennud on vabad. Ärge tahtke, et ajaksin juuri nagu potilill. Las ma lendan õielt õiele kergelt ja muretult kuniks tiivad kannavad ning sära tiibadelt pole kadunud. Ärge tahtke, et kaotaksin oma sära igapäeva murede taaka ning hängi. Lubage mul olla täna siin ja homme seal. Las peatun just nii kauaks, et tiivad jõuavad puhata, selleks et taas lendu tõusta. Las ma imetlen õisi, kelleni jõuan. Las ma valin välja säravaimalt õitsevad õied, keda käin tihti vaatamas. Keda imetlen ning kelle lähedus aitab mul enda sära hoida. Las ma hoolin omamoodi. Las ma käin iseenda radu. Selleks, et mitte kunagi paigale jääda. Selleks, et mitte kunagi näha maailma tõelist koledust.

Ootamises

Koguaeg on üks pidev ootamine. Sügisel ootad, et tuleks jõulud. Nüüd need läbi ja juba liigub mõte sinna, et millal kevad tuleb. Millal tuleb see aeg, kui päev on pikem ja esimesed sinililled põsastest piiluma hakkavad. Millal läheb õhk kevadvärskeks. Millal saab lompidest veeteesid tegema hakata. Millal põõsad hakkavad rohetama...

Uus aasta

Uus aasta ongi käes. Alanud uskumatult positiivselt. Või noh, nii positiivselt kui see antud oludes on võimalik. Sest Tallinn ja mitte lumi on pisut nukrad. Kuid enne seda lumised metsad, suusatamine, sõbrad, lauamängud ja kodu.
Uus aasta on alanud rahutundega. Üksi. Kindlalt. Edasi. Usun. Tunnen. Tean.