Peegel

Pesin peeglit. Ma ei olnud enne märganudki, kui must see oli. Ühtlaselt hall ning tolmuga kaetud. Nii ühtlaselt, et enam ei saagi aru, et peegel on tolmune. Pesin ning iga liigutusega tuli peegel aina rohkem välja. Pilt muutus iga liigutusega aina teravamaks ja selgemaks. Täiusliku peegelduseni. Kui tihti me oma elupeeglit peseme ning seda täiuslikku peegeldust tolmu alt vaatame?

Silmapiir

Käisin mööda tunnelit, mille lõpus paistis valgus: eesmärk. Liikusin isevoolu tunnelis, mis oli rõõmus ning detailiderohke. Liikusin ja nautisin. Kuni jõudsingi valguseni. Kuid mis ootas mind ees? Tühi maa. Ükskõik kui kaugele vaatad- tühjus. Pole eesmärki, pole motivatsiooni. Ei tea, millises suunas liikuda, et silmapiirile võiks ilmuda midagigi, mille suunas oma samme seada.

Teatri emotsioonid

Käisin ükspäev teatris, kuid etenduse kohta ei suuda siiani õigeid sõnu leida. Sõnad on olemas aga selle kohta, et mind üllatas, kuidas etendus publikule mõjus. Kuidas etendus oli nii pingeline, et kui käis viimane stseen, mis oligi mõeldud pinge maha võtmiseks, siis osa publikust ei suutnud sellest muidu välja tulla kui naerda absoluutselt kõige peale, mis sest et tegelikult ei olnud sõnades ja tegevuses mitte kui midagi naljakat. See näitab minu meelest etenduse taset.

Kevade ootus

Kevade ootus on vallutanud suure osa mõtetest. Rohkem kui tavaliselt. Tundub, et võrdeliselt lumekuhjade suurusega. Aga nagu need kuhjad ei sula, ei paista ka kevadet veel väga kuskilt. On üksikuid helgeid hetki, kui päike nii-nii soojalt paistab, kuid mis rõõmu sa sellest ikka nii väga tunned, kui selle aja kontorilaua taga pead veetma.
Ootan pingsalt, millal saab tunda kevade lõhna. Millal tekib puudele see imetabane rohe-punane kuma, mis ennustab, et paari nädala pärast on puudel esimesed lehed. Ootan sinilillede aega. Ootan vete voolamise vulinat. Ootan tärkamist ning elujõudu.