Suveajaliselt

Nonii, ongi käes kaua oodatud suveaeg. Tõusmine on küll raske, kuid teadmine, et nüüd ei olegi suvi enam väga kaugel paneb naeratama. Kiire hommikune sättimine, sest kella tuli ikka mitu korda edasi panna, ning ongi aeg kodust välja tormata.
Mina, kes ma muidu kunagi ei jookse ühistranspordi peale, pean täna siiski tegema väikese spurdi kontsasaabastega. Miks ma küll just täna otsustasin seelikuga tulla...
Väljun Tõnismäe peatuses, et edasi trolliga minna.... aga trolli ei tule... ei tule. Jahe hakkab. Ikkagi ju seelikuga.
Lõpuks peale pikka ootamist saabub transpordivahend, mida ootasin. Ja mida ka paljud teised olid oodanud. Troll on inimestest pungil. Aga noh kuna tööle on vaja saada, siis litsun endki sinna sisse. Enam nii väga ei naeratagi. Ainul muigan sellele, kui üks vanamutt püüab alustada spurti tühjale istmele (ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed ei istu, kuigi troll on paksult inimesi täis. Lihtsalt blokeerivad oma kehaga vakantse koha, et ka keegi teine sinna istuda ei saak). Meenub kohe eile loetud Mart Juure huumorikool. Aga kuna tundub, et tädi on algaja, siis teeb ta kolm nö. valestarti. Nimelt tema kõrval olev naisterahvas blokeerib ta tee kolmel korral kuna liikuvas ühistrantspordis on siiski vaja kuskilt kinni haarata kui juht on otsustanud pidurdada või hooliselt kiirendada. Niisiis tädi on leidlik ning väljub järgmises peatuses, et siis kohe esimesest uksest hoopis siseneda. Ja nii ta selle koha omale saigi. Uskumatu leidlikus ja visadus, millega vanainimesed ikka lagedale võivad tulla.
Taaskord kirun, et kontsaga saapad jalas on. Tasakaalu hoidmine on raske aga õnneks on nii kitsas, et kukkuda ei saa ikka kuhugi. Ja miks ma küll omale nii suure käekoti olen valinud? Natuke veel ja saabubki Linnutee peatus. Koolinoored väljuvad. Kohe lahedam olla. Isegi pleieritest tulnud kakofoonia kaob. Jääb ainult üksik vene diskotümps mängima...
Lepistikus saan istuma. Minu kõrval istub tigeda näoga neiu. Minugi naeratus on kuhugi ära kadunud....

Süüdi!?!?

Kas olen süüdi, kui ei käitu oma sõprade jaoks ootuspäraselt ja sean iseenda heaolu prioriteediks? Ise tunneksin end küll süüdi. Kas olen süüdi kui ei käitu enda jaoks võõra inimese jaoks ootuspäraselt ja sean iseenda heaolu prioriteediks? Natukene nagu tunnen. Aga mõistuse hääl ütleb, et tegelikult peaksin ikka endale elama, mitte teistele. Mitte neile, kes mind ei tunne ning kelle jaoks olen lihtsalt mingi nimi ja nägu, mida nad miskipärast teavad. Samas ega see ilus ei ole. Kuid vaadates meie ühiskond ning seda kui palju on pealiskaudsust ning isekust, siis peaksin vist ikka südame kõvaks tegema ja mõistuse häälel valitseda lasta.

Unistused

Unista suurelt, sest see millest unistad võib toimudagi. Unista ning mõtle, miks või kuidas see sinu ellu sobiks, sest on täiesti loomulik, et unistused muutuvad koos iseendaga. Ilma unistuste ja soovideta ei ole ka nende täitumine võimalik. Elu oleks palju tühjem ja hallim

Hetk

Istun teatris. Ettendus on just lõppenud. Mängib veel muusika, millega etendus lõppes. Kõik teised on saalist minema tormanud. Tormanud karderoobi järjekorda seisma. Istun. Tema istub ka veel mu kõrval. Räägime etendusest. Muusika ikka veel mängib. Hetk on müstiliselt hea. Suletud kaardinad, tühi saal ja meie vestlus, mida saadab muusika, mis meentuab uskumatult head etendust.

Ootustest

On inimesi, kellega koos olles ma mõtlen, et oh... just selline peaks olema see inimene, kellega tahaksin oma elu jagada.... Ja siis on inimesi, kellele on erinevad nö need head omadused olemas, mis erinevate inimeste pealt kokku korjata... ja siis tekib tunne/mõte, et tegelikult ei anna need omadused mitte midagi. On puudu midagi kõige olulisemat: on puudu see kooskõla ja harmoonilisus, mis muudab inimesed nauditavaks. Seega... ära otsi omadusi... otsi inimest, kes on harmooniline..