Peatükke...

Elviira oli istunud juba mõnda aega baarileti taga. Kohvi tassis oli jahtunud. Ruum tema ümber oli hämar: selles kõrtsis ei olnud valgustus just kõigeparemini õnnestunud. Ja lisaks veel need koledad rohelised linikud laudadel. Kes küll sellised valis? Muidu polnud kohal viga. Ei midagi erilist, kuid samas mõnusalt kodune.

Sellel õhtul oli vähe külastajaid. Mõned välismaalased vaheldusid, kuid pikalt ei olnud keegi. Üks Elviira sõpradest istus temast ülejärgmisel baaripukil. Lihtsalt niisama nagu ka Elviira ise.

Teenindaja letitaga oli lihtne ja rahulik. Tema hääles oli miskit. Oli seda sama rahu ning lihtsust. Eriti kostus see siis, kui silmad kinni panna ning lihtsalt seda häält kuulata. Tema välimus ja hääl olid kooskõlas. Parasjagu mehelikud ja meeldivalt karedad. Prillid andsid välimusele selle viimase lihvi. Suurepärane valik.

Nad ei rääkinud palju. Ainult lihtsaid asju. Polnudki vaja palju rääkida. Hea oli olla. Telekas mängis taustaks mingi põnevik, mis aegajalt köitis kõigi tähelepanu.

See oli hea koht mõtisklemiseks. Selles kohas oli unistuste hõngu...