Raamatulõpumõte

Raamatus Kurat ja preili Prym on Paulo Coelho läbi Berta mõtete öelnud: kes armastab vastuarmastust oodates, raiskab asjatult aega. Kuid miskipärast kipub inimloomus ikka otsima seda vastuarmastust. Kas seepärast, et saada kinnitust, et tegemist on armastusega? Naljakas, et inimloomus on nii nõrk, et isegi nii suur tunne nagu armastus peab saama kinnitust. Justkui suur armastus saakski olla ainult siis kui sind vastu armastatakse? Miks inimesed ei suuda hakkama saada sellise üleva tundega nagu armastus? Eks probleem ongi selles, et iga tunne tahab õppimist ja loomuomaseks saamist. Kui oled vähe armastanud ning see tunne on uus, siis ei oskagi seda tunnet korralikult oma mõtte- ja tundemaailma paigutada. Nii nagu õpime kontrollima oma viha või õnnetunnet, peaksime õppima kontrollima ka armastust. Ning kui oled suutnud seda teha, siis suudad armastada ka nii, et ei pea ootama vastuarmastust. Oskad hinnata seda tunnet enda sees ning oskad seda valitseda. Oluline ei ole saada vastuarmastust, vaid teada, et suudad ilma tingimusteta armastada. Armastada enda jaoks olulisi inimesi, armastada loodust enda ümber, armastada maailma. Ja kui maailm suudab sind vastu armastada samamoodi ilma tingimusteta ning vastuarmastust ootamata, siis on see lihtsalt boonus mõlemale.