Jalutasin eile Haapsalus. Lihtsalt niisama. Ikka kaugemale ja kaugemale, sest nii hea oli. Vihma veidi tibutas ning lombid olid maas. Taevas oli tumetume sinine. Hinge tuli tõesline sügiseootus. Sügislilled ja õunad. Hommikune kargus. Inimeste asjalikkus. Õppimine.
Ja täna tuli ootus kampsunite, jopede, villaste sokkide ja toasoojuse järele. Eriti, kui saab seda ootust kellegagi jagada.
Oodata on mõnus. Seda muidugi juhul kui oskad oodata ning ei lase ootusele kärsitust sisse pugeda. Oodata hetki. Oodata hetki nii, et ei looda nendelt midagi enamat kui nad olema saavad. Oodata nii, et tunned, et oled õnnelik. Oled õnnelik selle üle, et sul on mida oodata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar