Pildid minevikust

Kas usute, et olin kunagi varem, mingis eelmises elus, halli habemega vanamees, kellel oli puudu vasakult kolmas hammas. Elas ta suures kivilossis- võimsate müüride vahel, kus aknad olid üpris tillukesed. Ja punane keep oli tal ka. Vastutus ning otsused teiste elude eest.

Uus ja vana

Mõni uus on ammu unustatud vana ja mõni vana on uuesti leides täiesti uus. Kohe nii uus, et ei saagi aru kuidas vanana see see sama asi oli. Nii, et vahel tasub vanad asjad uued pilguga üle vaadata. Ei või ette teada, kust tuleb üllatus. Ei või ette teada, kes sind üllatab.

Kas selline uus on siis vana või on ta ikkagi täiesti uus. Emotsioon loeb?

Teater

Ma lihtsalt jumaldan teatrit. Mulle meeldib jälgida lugusid, mida näitlejad etendavad. Mulle meeldivad emotsioonid, mida edasi antakse. Näitlejate professionaalsus. Lavastaja käekiri. Dekoratsioonide tähenduslikkus. Valguse ja heli toetus sisule. Lood, lood, lood. Enda interpretatsioon ja sisu lahtimõtestamine.

Mulle meeldib jälgida ennast teatri jälgijana. Kuidas ma reageerin erinevatele asjadele ning kas käitun ootuspärase teatrikülastajana. Kas suudan leida enda jaoks uusi mõtteid ja teemasid, mis mind intrigeeriks. Kas need on samad, mis lavastajal. Kas need on samad, mis näitlejal. Kas näitleja on näitleja või ongi selle loo osaline.

Ennast otsima

Olen ennast kuhugi ära kaotanud. Otsin ja otsin aga ikka täiesti üles ei leia. Ikka on midagi puudu, mida on vaja veel otsida. Vahel leida ja siis järgimist asja otsida. Otsin iseenda seest. Otsin teiste peegeldustest. Otsin hommikul ja õhtul ning vahel öötundidesse välja. Pidev protsess, mis ei lase valvsust kaotada.

Peegel

Pesin peeglit. Ma ei olnud enne märganudki, kui must see oli. Ühtlaselt hall ning tolmuga kaetud. Nii ühtlaselt, et enam ei saagi aru, et peegel on tolmune. Pesin ning iga liigutusega tuli peegel aina rohkem välja. Pilt muutus iga liigutusega aina teravamaks ja selgemaks. Täiusliku peegelduseni. Kui tihti me oma elupeeglit peseme ning seda täiuslikku peegeldust tolmu alt vaatame?

Silmapiir

Käisin mööda tunnelit, mille lõpus paistis valgus: eesmärk. Liikusin isevoolu tunnelis, mis oli rõõmus ning detailiderohke. Liikusin ja nautisin. Kuni jõudsingi valguseni. Kuid mis ootas mind ees? Tühi maa. Ükskõik kui kaugele vaatad- tühjus. Pole eesmärki, pole motivatsiooni. Ei tea, millises suunas liikuda, et silmapiirile võiks ilmuda midagigi, mille suunas oma samme seada.

Teatri emotsioonid

Käisin ükspäev teatris, kuid etenduse kohta ei suuda siiani õigeid sõnu leida. Sõnad on olemas aga selle kohta, et mind üllatas, kuidas etendus publikule mõjus. Kuidas etendus oli nii pingeline, et kui käis viimane stseen, mis oligi mõeldud pinge maha võtmiseks, siis osa publikust ei suutnud sellest muidu välja tulla kui naerda absoluutselt kõige peale, mis sest et tegelikult ei olnud sõnades ja tegevuses mitte kui midagi naljakat. See näitab minu meelest etenduse taset.

Kevade ootus

Kevade ootus on vallutanud suure osa mõtetest. Rohkem kui tavaliselt. Tundub, et võrdeliselt lumekuhjade suurusega. Aga nagu need kuhjad ei sula, ei paista ka kevadet veel väga kuskilt. On üksikuid helgeid hetki, kui päike nii-nii soojalt paistab, kuid mis rõõmu sa sellest ikka nii väga tunned, kui selle aja kontorilaua taga pead veetma.
Ootan pingsalt, millal saab tunda kevade lõhna. Millal tekib puudele see imetabane rohe-punane kuma, mis ennustab, et paari nädala pärast on puudel esimesed lehed. Ootan sinilillede aega. Ootan vete voolamise vulinat. Ootan tärkamist ning elujõudu.