Kuu vaatamisest

Ruhnu on üks kummaline saar. Üks kummaline ja kaunis paik. Kohati lausa müstiline.

On südaöö ja ma liigun läbi männimetsa. Mööd liivast rada randa. On täiskuu öö. Torm on vaibumas. Meri mühiseb endiselt tugevalt. Ja see mere lõhn, mis nii tugevalt mu ninna tungib. Mereääres on murdunud puud. Suured tüved rannal, juurikad paistmas. Taevas on tähine. Üksikud väiksed pilverüngad sõudmas üle taevalaotuse. Hoolimata tuulest tundub kõik nii rahulik. Nii hea on olla. Mina ja mu väike maailm, millesse sellel hetkel mahub õige vähe. See eest aga olulised asjad. Mõtted liiguvad rahulikult. Kuu on kaunis. Nagu ka kõik muu...