Kirjutamisest

Eks siit ja sealtpoolt on ikka kuulda olnud, et miks on vaikus siin mail. Eks öelda oleks ikka midagi olnud kuid kuidagi hea oli enda tunnete sees olla. Nii hea, et ei tahtnud mitte ühte kriipsugi sellest välja anda. Mõnulesin ise.
Ja siis mingist hetkest tundus, et nagu ei julge hästi ka. Kartsin, et lähen liialt isiklikuks. Liialt avali oma hingega. Liialt arusaadavaks.
Tundub, et kriis on ületatud. Nüüd tahaks jagada ja loodetavasti ka on, mida jagada.

Õhukesel jääl

Kas olete kohanud inimest, kes ikka ja alati tahab minna vaatama sinna, kus jää on õhuke? Ta teab, et seal on oht, et jää murdub, kuid mitte kuidagi ei saa ta jätta sinna minemast. Korduvalt. Ikka iseennast piinates.

Kust lõppeb üks ja algab teine?

Kui on rakse aru saada, kust lõppeb üks ja algab teine, siis see koht on täpselt seal, kus üksi olles on tunne, et midagi sinust on puudu. Sealt jooksebki piir. Selleks, et mõista, mida me üksteisele tähendame on vaja olukordi, kus omavahel suhelda ei saa...

Side

On inimesi, kelle vahel on side isegi siis kui moodsad kommunikatsioonivahendid ei ole parasjagu saadaval. Ei saa helistada ega internetis kirju vahetada, kuid ometi tunned, et keegi mõtleb sulle. Isegi öösel võid selle peale üles tõusta, et tunned, et keegi on sinuga. Nii sinu lähedal. Samas füüsiliselt sadade kilomeetrite taga. See on selline eriline side, mis saab olla ainult eriliste inimeste vahel, kes kasutavad ühte ja sama lainepikkust ning on häälestanud jaamad selle side kasutamiseks.

Ootamise pisiasjad

Igaüks meist ootab isemoodi. Igaühe ootamine on isenägu. Iga ootamise ootus on ootamist väärt.
Igaüks meist ootab isemoodi. Jätab ootamisest maha isenägu jälgi. Need jäljed on ootamist väärt.
Igaüks meist ootab isemoodi. Iga oodatu näeb maha jäetud jälgi isemoodi. Väärtustab neid iseenda vääriliselt.

Külamehe jutt

Üks külamees ütles, et üks koma on inimhing. Ja tal on õigus.

Kuidas saab...

Kuidas saavad liblika tiivalöögid panna kogu maailma niimoodi lainetama? Panna lainetama, nii et miski ei ole enam endine. Kõik on uus. Tesitmoodi. Värvilisem. Helisevam. Sügavam. Õnnelikum. Ahel, mis iseennast võimendab. Pisikesest ripsatusest saab uus võngete ahel, mis viib meid uude.

Armunult

Milline võimas emotsioon on armumine. See muudab sind kõikvõimsaks. Pole vaja süüa ega magada. Mõte lendab ning loovus on suur. Tundub, et siin maailmas on kõik võimalik. Varasemad mõtted ning uskumused võivad variseda põrmu ning maailm saab aina rohkem kellegi teise maailmaga sarnaseks. Kohaneb ning ammutab uut. Seda, mis on ammutamist väärt. Armumine annab võimaluse vaadata enda sisse ning näha oma tõeliseid soove.

Õhtune kummastus

Kui palju teie elus on olnud selliseid õhtuid, kus iga väikseimgi detail muudab olemise ideaalseks? On sume taevas, üksikute tumedate pilvedega ning mis ennustab hommikuks päiksesära, mida pole mitmel päeval nähtud. Kui muusika kostub üle õue ning mängivad su enda lemmiklood. Kui inimesed su ümber naeratavad sulle ning on sama vabad kui sa ise. Kui tunned merelõhna ning näed selle loksumist. Kui hing on õnne täis ning tundub, et sinna ei saa enam grammigi rohkem mahtuda.
Minu elus on selline õhtu olnud. Spontaanselt. Ilma ootusteta.

Ilus oli olla selles imekaunis kohas

Ilus oli olla selles imekaunis kohas, rõõm et ei juhtund miskit erilist. Oli hetk. Ning tundsid kuidas aeg sust mööd ei torma. Oli päike. Oli seltskond. Olid liblikad, sest nii hea oli olla. Olemise liblikad. Suvise päiksetõusu ning käo kukkumise liblikad.

Juhmusest

Täna kohe ei saa kuidagi teisiti kui peab veidi kiruma. No kuda kuradimoodi saab mõni inimene niivõrd juhm olla. Räägi palju tahad, ikka aru ei saa. Tee punaseks ette, siis kirjutab kõik endale ülesse ja siis kui asjaks läheb, hakkab ikka üle küsima, et kas oli ikka nii. Kui ütlesin, siis ju on. Ja tabelite lugemine on üks väga müstiline tegevus. Sest kas poleks mitte tark tegu hakata kahtlema selles, kas tabeli päise võiks viietulbalises tabelis keset tabelit kolme tulpa kuhugi keskele paigutada? Geniaalne. Kohe uskumatult geniaalne.
Inimesed, minge pensionile, kui vanus juba seal maal ning juhmus igal sammul välja lööb.

Ärevus

Nüüd on siis aeg nii kaugel, et hakkab sisse tulema selline hea väike ootusärevus. Juba mõte liigub, et mis on vaja minekule kaasa pakkida ning kuidas sõpradega saaks vahepeal kokku saada. Juba hakkab tulema see tunne, et kuidas on olla SEAL. Ja eks on ka väikeseid ärevuse noote, et kas kõik ikka sujub nii nagu loodetud. Kas tekib mingeid komplikatsioone ning teistpidi, millised võiksid olla positiivsed üllatusmomendid.
Ootan juba minekut.

Ootajale aeg on pikk

Kuidas saab olla nii, et mõni eile toimunud asi tundub olevat juba sajandite tagune. Kiires elutempos ei võib juhtuda nii, et toimetamist on nii palju, et mõni äsja toimunud oluline asi võib üpris kiirelt muutuda juba väga pikka aega tagasi toimunuks. Nädal siia või sinna... pole probleem. Aga kui avastad, et selle võrra ei ole sugugi ees ootavad asjad lähemale tulnud, siis on see pisut nüri tunne....
Ootajal aeg on pikk....

Suvi mõtteis

Kummalisel kombel ei taha sellel aastal suvi kuidagi alata. Tundub teine ikka veel paar sammu minust ees olevat ja ma ei tea, millal ma järgi jõuan. Millal tunnen seda õiget lõhna. Millal taban end suvise rahutuse vikerkaarelistest hetkedest. Sellel aastal tundub see kõik kuidagi raskelt tulevat. Pinge, mis kruvib mu sees, ei lase mõtet vabaks.

Aga kui ta ükskord kätte jõuab, siis täiesti erilisel moel. Ootamatult ja kordumatult. Uuutes oludes. Kahe nädala pärast....

Väikesed inimesed

Tänase päeva kontekstis tahaks küsida, et kas väiksemad on need inimesed, kelle ametinimetus ning positsioon on madalad või need, kes ei oska hinnata nende väikeste ametnike olemasolu ning selle ka lihtlabaselt välja ütlevad? Kas tõesti on mõtet eeldada, et need väiksed ninad ei ole haritud ega võimekad inimesed? Pean tunnistama, et minu arusaam on üha enam muutunud selliseks, et hindan neid inimesi, kes teevad tööd milles nad on pädevad ning mis neile meeldib, olenemata positsioonist või materjaalsest tagasisidest tehtud tööle.

...üha vähem ja vähem suudan ma austada professoreid, kelle maailm on muutunud samm-sammult kitsamaks!!!

Erilised kohad

Viibid päeval mingi kohas. Sellises täiesti tavalises. Igapäevases. Aga sa ei kujuta ette, et see sama täiesti tavaline koht võib öösel muutuda maailma kõige romantilisemaks. Küll aitab sellele kaasa täiskuu või siis hoopis taamalt kostuv ööbiku laksutamine. Nii, et lase oma fantaasial lennata ning kujuta ette, millised on need tavalised kohad öösiti.

Oluline asi minu elus

Minu elus on üks väike ese, mis on mulle ülioluline ning milleta ma oma elu ette ei kujutaks. Pisikene masin, millest kostuvad olulised helid. Hääled. Minu sõprade hääled. See masin toob mulle emotsioone ning lõbusaid lugusid. Toob mulle igapäeva rutiini ning olemise hetkede kaja. Toob külajutte ning muidu jutte. Toob mulle kindlustunde, et saagu mis saab, sõbrad on ikka olemas, ükskõik kui kaugel nad tegelikult paikneks. Mulle meeldib kui see pisikene masin laulab tuttavat laulu, et anda mulle märku: keegi tahab sinuga rääkida. Mulle meeldib, et see pisikene masin on mul käepärast, kui mul tuleb tahtmine ise midagi jagada, küsida, rääkida. Mul on ütlemata suur heameel, et kunagi üks tark mees leiutas imelise masina nimega telefon!

Mõtisklus vaikimise hetkel

Olen vajunud sügavasse musta nahktooli, millega saab end mõnustalt keerutada ja pisut õõtsuda ka. On vaikimise hetk. Mina mõtlen ja sina teed tööd. Nii hea on vaadata kuidas sa vaikselt tegutsed. Jälgid, et kõik läheks nii nagu peab. Vajutad mingile nupule, siis mingile teisele.... Ja siis vaatad minu poole ning naeratad. Naeratad nii, et ei teki mingitki kahtlust: selles naeratuses on hoolimine. Ja ainult sina suudad hoolimist niimoodi väljanäidata. Väikeste, kuid oluliste asjadega. Oled andund mulle palju. Näiteks tundub täiesti uskumatu, et olen oma kingapaelu veerand sajandit sidunud nii, et paelad võivad lahti vajuda. Ja siis tuled sina ning seod mu paelad ning näitad, et teistpidi sidudes nii ei juhtu. Uskumatult oluline hetk mu elus, mida oleme näinud ainult sina ja mina.

Sõprusest

Mind teeb murelikuks mõte..., et inimesed on pidevas kaaslase otsingus. Need, kes kaaslast veel leidnud ei ole. Nad tutvuvad uute potensiaalsete inimestega. Veedavad koos aega. Hea on. Aga pole ikka see päris õige asi. Ning siis kaotakse teineteise jaoks päris ära. Miks on nii, et kui inimene ei ole sulle õige kaaslaseks, siis temaga suhtlemine on kohe mõttetu? Miks ei saa sellisetest asjadest sõprust? Eeldused selleks ju on. Või leitakse lihtsalt, et edasine suhtlemine on ajaraiks? Sama aja peaks kasutama uutele potensiaalsetele kaaslastele. ..., et liiga palju inimesi käivad meie elust läbi, jätavad jälje ning kaovad igavikku, kus ei tohiks nende koht olla.

Soojenduseks tass teed

Soojenduseks tass teed. Meie tutvuse soojendamiseks. Soojendame oma keelt ja mõtteid. Soojendame varem lendu lastud emotsioone. Soojendame iseenda sisemust ja puna põskedel. Suhkruga või ilma? Vajab magustamist... Või siis viil sidrunit, et anda haput juurde. Ja päiksekollast värvi. Kuidas kellelegi meeldib. Maitse asi... Liigne tulisus ei tule kasuks.

Neljapäevad

Neljapäevad on head. Sest nendes on ootamise rõõmu. Nendes on reede tulekut. Nendes on sõprust.

Kallistused hoolivatele inimestele

Nii hea on tunda, et on inimesi, kes hoolivad. Kes hoolivad sellest, mida teen. Kes hoolivad sellest mida mõtlen ja tunnen. Kes hoolivad Minust. Ilma ootusteta. Ilma lubadusteta. Lihtsalt seepärast, et olen see, kes olen. Hoolivad ja mina hoolin. Pean kalliks. Pean oluliseks.

Usk

Mul oli üks portselanist kann, mille sees oli uskumine millessegi. Uskumine, et mingid asjad siin maailmas toimivad nii nagu ma uskusin. See kann oli viimasel ajal saanud mõraseks. Inimesed olid sellesse mõrad teinud. Siis kohtasin inimest, kelle puhul tunudus, et tema saab need mõrad kaotada. Usaldasin selle kannu tema kätte teadmisega, et tema saab olla viimane, kellele seda sellisel kujul usaldada saan. Kuid selle asemel, et seda parandada, lasi ta sellel maha kukkuda. Tuhnadeks killuks. Parandada seda ei saa. Sest minu usk on kadunud.

Avalikult

Ma ei ole oma blogi aadressi väga paljudele jaganud. Miks? Üllataval kombel pelgan, et jagan liialt palju endast teistele. Kui võõrad loevad, siis pole probleemi. Nad ei tea tausta ning see isiklikkus kaob ära. Kui on aga inimene, kes võib näha, mis tegeikult sõnade taga on, siis on palju keerulisem. See tahab julgus. Julgust ennast jagada. Jagada enda elu ja meeleolusid.
Teistpidi on oht, et sõnadele antakse liialt suur kaal. Loetakse välja rohkem, kui seal tegelikult on. Sest osad jutud siin blogi ongi lihtsalt jutud. Ilusad sõnad, mis on saanud kuskilt inspiratsiooni. Teisalt on siin jutud, milles on rohkem sees kui lihtsalt sõnad. On tunnete ja mõtete läbipõimunud ja mitmekihiline võrgustik, millest täielikult aru saada saavad ainult need, kes on antud loo inspiratsiooniallikaks olnud.
Kas minus on julgust, et avada oma hing? Ju vist on, sest muidu ma ju ei blogiks.

Hääl kastist

Oled pannud mu kasti. Ja selleks, et mitte vaadata, oled isegi kaane kinni pannud. Ainult väike pragu kaane vahelt on jäänud. Et õhk päris otsa ei saaks. Selle asemel, et mind kasti panna võiksid lasta mul minna. Lasta mind lendama. Nii võiksid isegi sellest särast osa saada, mis lendlemisel tekib. Mis sul kaotada on? Ainult ju võita. Pole vaja tunda ebamugavust, et see kast kuskil tolmub. Saab olla ainult rõõm kui mingitel hetkedel päikesesäras kohtume ning rõõmustame kohtumisest. Kui saad, siis võta aeg, et mind sellest kastist välja võtta...

Kallistuste kütkes

Kallistus. Soe, hooliv ja usalduslik. Kallistuses on sageli rohkem kui sõnu, mis öeldud. Kallistuses võib olla mõtteid, mis alles mõtlematagi. Kallistus annab jõudu. Kallistus näitab hoolimist. Intiimne ja samas piisavalt diskreetne. Lähedust tekitav. Sõltuvust tekitav. Vajalik. Lihtne ja käepärane. Mõttepärane.

Kelgutamas

Kelgutamas. Kiirel liul. Tundub, et nüüd olen taas leidnud augu kuhu kukkuda. Augu augus. Augu, mille olemasolust olin teadlik, kuid millesse ei uskunud. Nüüd siis pean tunnistama, et auk siiski on. Õnneks on üleval keegi taskulambiga. Et kui väga hirmsaks läheb, siis saan öelda, et nüüd on paras aeg veidi valgust näidata. Vaatame, kas tuleb veel mõni auk selles augus kuhu veelgi sügavamale kukkuda või on aeg välja ronida, sest kelgutamise ilmad on endiselt kestmas.

Rahu

Rahu. Hetkeline. Siiski olemas. Toetamas mõtteid ja tundeid. Võibolla pikemalt. Kes teab. Näis. Tunne on õnn.

Hirm

Tunnen kuidas minu sisse on kogunenud hirm. Kuidas mingid detailid minu sees on moodustanud pildi, millele võibki nimeks anda hirm. See on midagi uut. Ja see ei ole hea. Olen liiga paljudel lasknud minu hinge kraapse teha. Sinisilmsus minus on loomuomane. Näen aga ei suuda tegutseda. Ei suuda kontrollida tundeid, mida enda sisse lasen. Ometigi olen hirmul. Juba ette. Aga ettevaatlikum ei ole. Ei suuda uskuda, et midagi halba saab juhtuda. Aga ikkagi juhtub. Sest olen hirmul lasknud enda üle valitseda.

Analüüsimas

Pidev eneseanalüüs. Kõik kõige väiksemad detaildi. Kõik kõige pisemad seosed. Kõik enese sees avatud vaatluseks ja analüüsiks. Tekivad suuremad seosed. Tekib suurem pilt. Nii mõndagi saab selgeks. Nii mõndagi jääb edasise analüüsi sisendmaterjaliks.
On asju, mis aitavad paremini edasi minna. On neid, mis teevad haiget. Näitavad seda, mis tahaks enda sees parandamist.
Uuele ringile.

Hing laulab

Hing laulab üht rõõmust viit. Hing ütleb, et tunne on õnn. Hing näitab iseenese uskumatust.
Olla on hea. Siin ja praegu. Päikesesäras. Süsteemis kus igal detailil on oma funktsioon. Kus olemine on andnud võimaluse õpida ning teadlikuks saada. Kus minevik loob oleviku. Kohaloleku.

Liblikas

Las ma jäängi liblikaks, kelle lennud on vabad. Ärge tahtke, et ajaksin juuri nagu potilill. Las ma lendan õielt õiele kergelt ja muretult kuniks tiivad kannavad ning sära tiibadelt pole kadunud. Ärge tahtke, et kaotaksin oma sära igapäeva murede taaka ning hängi. Lubage mul olla täna siin ja homme seal. Las peatun just nii kauaks, et tiivad jõuavad puhata, selleks et taas lendu tõusta. Las ma imetlen õisi, kelleni jõuan. Las ma valin välja säravaimalt õitsevad õied, keda käin tihti vaatamas. Keda imetlen ning kelle lähedus aitab mul enda sära hoida. Las ma hoolin omamoodi. Las ma käin iseenda radu. Selleks, et mitte kunagi paigale jääda. Selleks, et mitte kunagi näha maailma tõelist koledust.

Ootamises

Koguaeg on üks pidev ootamine. Sügisel ootad, et tuleks jõulud. Nüüd need läbi ja juba liigub mõte sinna, et millal kevad tuleb. Millal tuleb see aeg, kui päev on pikem ja esimesed sinililled põsastest piiluma hakkavad. Millal läheb õhk kevadvärskeks. Millal saab lompidest veeteesid tegema hakata. Millal põõsad hakkavad rohetama...

Uus aasta

Uus aasta ongi käes. Alanud uskumatult positiivselt. Või noh, nii positiivselt kui see antud oludes on võimalik. Sest Tallinn ja mitte lumi on pisut nukrad. Kuid enne seda lumised metsad, suusatamine, sõbrad, lauamängud ja kodu.
Uus aasta on alanud rahutundega. Üksi. Kindlalt. Edasi. Usun. Tunnen. Tean.