Edasi

On hetki, kust saab ainult edasi liikuda. Olen selleks liialt kaugele läinud, et nüüd katkestada. Jätta pooleli uskumine sellesse, mis on mind juba nii kaugele toonud. Kuigi kohati tundub, et lihtsam oleks leppida, et ei leia seda mida otsin. Kuid kuidas ma siis endale peeglist otsa vaatan? Pigem siiski edasi. Sinisilmselt ja uskudes. Selleks, et saaksin iseendale kinnitada: olen elanud oma elu just nii nagu olen uskunud.

Kirjutamine

Sinkohal pean Kerliga nõustuma. Kirjutad pigem siis, kui midagi on halvasti. Siis kohe tekib tahtmine see miski enda seest välja saada. Ja kirjutamine on selleks üks väga hea võimalus. See tundub meie üleüldine viga olema. Halba püüame endast välja lasta, kuid heaga koonerdame. Kasvõi juba meie sõnavara. Kui palju on sõnu selleks, et kirjeldada kui halb tuju meil on. Kuid seda kuidas head väljendada, selleks on vähe sõnu.

Traditsioonid

On ütlemata tore, et on olemas traditsioonid. Et jõuludele eelneb advendiküünalde põletamine; et Haapsalus tuleb sõita viigi ringi; et Riin peab sünnipäevasid mereääres; et kohtudes kalli inimesega, kallistad; et jaanipäeval saavad sõbrad kokku; et jõulupeod Haapsalus on alati oma traditsioonidega; et ....

Korduv

Elu on korduv. Nii heas kui halvas. Küll pikema, küll lühema vahega. Ikka sama reha... ja ikka teeb see samamoodi haiget. Viimasel ajal tundub, et see halb käib lühema tsükkliga kui hea. Või mulle lihtsalt tundub nii...

Vastuolu

Öeldakse, et saagu mis saab, põhiline, et jääksid iseendaks. Öeldakse ka seda, et elu õpetab: ju mul oli siis seda õppetundi tarvis. Pisut vastuoluline? Kui elust õppida, siis ei saa ju kuidagi iseendaks jääda.

Sügis

Varasügis on ilus. Värviline ja õunte aeg. Sellele järgneb aga periood, mis enam ei ole nii kena. Kuid on hetki, mis ka selles pisut mornis ajas hingeled head teevad.
Tugev tuul ja õrn vihm koos kolletunud lehtedega: selles on hea jalutada. Mõelda oma mõtteid...

urrrr

Miks on nii, et mingid asjad lähevad nii hinge, et mitte kuidagi ei saa oma mõtteid sellest lahti... See halvab loomuliku spontaansuse ja tegutsemistahte. See tiksub peas ning vaevab südant. Mida peaks tegema, et sellest vabaneda?

Aja kulgemisest

Kas on võimalik, et on paiku, kus aeg liigub teistmoodi kui me tavaliselt harjunud oleme? Sa viibid seal ja tundub, et aeg liigub palju aeglasemalt. Ei pruugi isegi rohkem jõuda vaid lihtsalt tundub, et aega on rohkem. Saab kõike rahulikult nautida. Pole sellist hullu tempot.

Igaühe lugu

Kui palju väikeseid lugusid on meie elus, mida võiks teistele jutustada. Kuid teada saavad neist vähesed. Kui palju on pisikesi juhtumisi, mis tegelikult moodustavad seebiooperi. Juhtumised on erinevad: kellel nö igapäevasemad, kellel kohati uskumatumad kui film, mis kinolinadel jooksmas. Iga inimese elust saaks kokku ühe põneva jutustuse. Ja alati erinev: jutustaja enda nägemus, enda interpretatsioon, enda valitud vaikimised ja tähtsustused.
Põnev on kuulata-vaadata neid lugusid. Põnev on olla teiste lugudes üks osatäitja. Põnev on valida enda lugudesse tegelasi ning jutustades anda kõigele enda nägu- enda käekiri.
Kui palju me ise saame oma lugude käiku määrata? Kui palju me oskame ette arvata, mis järgmiseks tuleb? Kui palju me ise selles seebiooperit näeme?

Otsekohesusest

Mitte ei saa ma aru, miks te inimesed ei julge elada? Miks te ei julge olla otsekohesed? Vahest mõtled küll, et kuidas keegi saab ikka nii otse öelda, kuid samas kui pead lävima inimestega, kes ei suuda üldse otsekohesed olla, siis saad aru, et see otsekohesus on siiski tunduvalt etem. Ja minu meelest on nii, et see mitte otsekohesus teeb tegelikult rohkem haiget kui otsekohesus.

Jagamisest

Tahaks jagada. Tahaks jagada seda hellust ja hoolimist, mis minu sisse on kogunenud. Tahaks üle külvata sellega terve maailma. Ka sinu!

Kurbus

Nii nagu ma oskan olla õnnelik, võin ma olla ka kurb. Lausa õnnetu. Kogu hingest. Ilma hinnaalanduseta enda ja teiste vastu. Nii kurb, et tunned, et rohkem lihtsalt ei ole võimalik. Nauditav.

Head tunded

Võin öelda: "mul on vedanud: ma oskan olla õnnelik". Sest näiteks praegu olen ma õnnelik. Õnnelik olemise hetke ilust. Õnnelik, et minu ümber on toredad inimesed. Õnnelik, et mul on Kadri kellele võib öelda, et ma olen õnnelik.
Olen õnnelik inimene. Mul on pisiasju, mida nautida. Mul on sisemist rahu, mis teeb olemise heaks. Mul on oskus armastada. Olen õnnelik, et minu elus on inimesi, keda armastada ja kalliks pidada. Olen õnnelik, et saan tunda nii palju erinevaid emotsioone nagu elu mulle toonud on. Olen õnnelik selle üle, et olen just see, kes ma olen. Iseendaga rahulolevalt.

Olen õnnelik, et päike piilub pilveservast varem või hiljem.

Hääl kaugusest

Ihh.... Kuidas võib muuta olemise rõõmsaks see, kui telefon heliseb ning inimene, kellest pole kaua kuulnud, on valinud telefonis sinu numbri. Nii ütlemata hea on kuulda selliste inimeste häält, kuulda kuidas neil läheb...
Nii uskumatult tore on see, et kõne võibki tulla kuskilt kaugusest. "... Aegna saar hakkab seljataha jääma..."; "Istun siin Emajõe kaldal..."; "Maandusin just Oslos."

sõnumine

Küll sellel sõnal on ikka suur jõud. Vahel tekib tunne, et olen midagi ära sõnanud. Ja miskipärast kui ise järele mõtlen on see sageli seotud sõnaga ehk. Ehk kohtume, ehk juhtub seda või teist. Ega ikka ei juhtu küll.
Või teine võimalus, mida olen hoolega püüdnud vältida. Nimelt kui ütled kellelegi, et vaata, et nii või naamoodi ei juhtuks- siis raudselt juhtub. Ajab keegi kohvi ümber või kukub minu kõrval. Seega näägutamine ise aitab kaasa sellele, et asjad läheksid valesti.

Arvuti lahti

Mis on esimene asi, mida sa teed kui arvuti on käivitunud? Aga järgmine? Ja mida sa peale seda vaatad?
Minul on küll oma rütm. Kõigepealt kõik 5 postkasti läbi vaadata. Järjekord sõltub sellest, kust midagi põnevat oodata on. MSN. Peale seda vaatan blogisid. Siis veel mõned lehed, kuhu piiluda ning ongi kõik. Inimesed, mida te peale seda teete? Mina ei ole küll suutnud kuidagi omandada seda kunsti, kuidas internetis/arvutis lihtsalt aega surnuks lüüa. Olen küll püüdnud, kuid see tundub nii mõttetu. Vahel isegi natukene õnnestub, kuid ühel hetkel tundub see ikkagi aja raiskamisena.
Kas olen ma tõesti nii ideede vaene? Kas mind huvitavad liialt vähesed asjad?

Ära

Tore on minna. Tore on avastada maailma. Tore on muutuda üheks pisikeseks osaks seal, kus igapäevaselt ei viibi. Vaadata, jälgida ja ka imetleda. Kohati leida asju, mida koduses keskkonnas rohkem hindama hakata. Tore on lasta oma mõte vabaks igapäevarutiinist. Tore on olla hetkes mis kirgastuvad oma erilisusega.
Tore on tagasi tulla. Tore on oodata hetke kui kott prantsatab kodupõrandal ning saad maanduda enda voodisse. Tore on tunda, et keegi on sind oodanud. Tore on näha "minu" inimesi :)

Mul on hea meel, et igas minemises on tulemist ja igas tulemises on uut minemist...

Tunded enda sees

Miks on nii, et on mingieid tundeid ja emotsioone, mida ei tohi välja näidata? Sest nende väljaelamine võib muuta kellegi teise kohmetuks, ebakindlaks ning sageli omistatakse sellistele tunnete väljaelamistele rohkem tähendust kui võibolla emotsioon ise kannab.
Samas, miks ma ei võiks rääkida sellest mida tunnen või mõtlen? Jagamine on ju hea emotsioon. Miks inimesed seda kardavad? Miks peaksin end tagasi hoidma ja näiteks mitte helistama? Miks peaksin end tagasi hoidma ja praadima selles tundes, et nii väga tahaks lähedust?
Kas tõesti on siis lihtsam olla vähem emotsionaalne: olla väiksemas emotsionaalses kõikumises, ning seeläbi muuta oma elu kergemini hallatavaks. Kergemini kontrollitavaks.
Mina tahan olla emotsionaalne edasi. Kelle jaoks seda on liiga palju: minu elu läheb ikka edasi. Kes suudavad sellega kaasa minna: olete minu inimesed :)

Tark ei torma

Tark võtab endale aega mõelda ja asju analüüsida. Tark ei kiirusta oma arvamuse väljaütlemisega. Tark laseb asjadel omas rütmis liikuda.
Aga mis saab siis kui lihtsalt mõtled ja analüüsid kiirelt? Kujundad kiirelt oma arvamuse... Kas võivad olemas olla kiired targad ja mitte nii kiired targad? Või need kes on kiired ikkagi tormavad?

Elukooli vahetund

Hea ja õpetlik ning meelelahutuslik hetk...?
Seisak? Uus dimensioon?

Tunne

Mingi tunne kriibib seestpolt. Kord koputab vastu pead ning siis poeb kõhtu. Vahel pesitseb jalgades ning aegajalt on südamesse pugenud. Tee mis tahad, ikka on ta kuskil olemas. Mõnikord annab endast rohkem märku ning vahel on endale vaevuleitava nurgakese valinud. Ikka olemas ning aina rohkem ja rohkem endale tähelepanu nõudev.

Kõik on uus...

... septembri kuus. Kas poleks tore? Võibolla olekski mõistlik mingites asjades teha restart ning lastagi uutel asjadel tulla. Tulla uutel mõtetel ning lasta ka uusi inimesi enda ellu. Teha uusi asju, mida varem teinud ei ole. Läheneda asjadele uutmoodi. Tunda uutmoodi.
Usun, et see on hea mõte septembrisse kaasa.

Isud

Oi, kus on preagu marmelaadi kommide isu...
Oi, kuidas tahaks praegu kuiva siidrit juua...
Oi, kuidas sooviks mõnele kallile inimesele kalli teha...
Oi, kuidas hing ihkab vihmakätte jooksma...
Oi, kuidas tahaks hommikul kaua voodis lesida...

Kummalised isud käivad aegajalt tüütamas. Mingi soov täidab su mõtted ning kuidagi ei saa sellest enam lahti lasta. Vahel täitsa tore. Teinekord aga tõeline piin. Nii väga tahaks aga siiski ei saa. Olgu siis tegemist mingi tunde või käega katsutava asjaga.

Liblikad

See on nüüd kirjutis sellest kuidas pean Railiga nõustuma, et mõnikord tekitavad mingid olukorrad sinus liblikaid. Selleks ei pea olema mingi kindel inimene. Piisab mingist täiesti erilisest hetkest ning tunned kuidas kõht on liblikaid täis. Ja siis juhtub ka nii, et kui mõnele sellisele olukorrale tagasi mõteld, siis tunned jälle neid samu liblikaid.

Õigel hetkel

On väga positiivselt kummaline kuidas elus võib olla inimesi, kes tähendavad sulle väga palju. Sa ei pruugi nendega koguaeg suhelda. Võib juhtuda, et te ei kohtu väga pikalt, kuid võib juhtuda nii, et nad ilmuvad välja just õigel hetkel. Õigel hetkel selleks, et anda su ellu mingi uus impulss, mis aitab sul enda maailma korrastada. Ja seeläbi muutuvad need inimesed veelgi kallimaks, veelgi tähenduslikumaks. Aitäh :)

Õppetunnid

Elu jagab meile igal hetkel õppetunde. Üks õppetund viib sageli teiseni jne. Õpid pidevalt, et su enda käitumine on paljude asjad põhjustajaks. Kuid on olemas ka õppetunnid, kus selgub, et tegelikult võib su enda käitumine olla täiesti adekvaatne ning olukorrale vastavalt parim, kuid teised inimesed on need, kes oma õppetundide raames võivad sulle haiget teha. Elu ilu ja valu.

Kõhklused

On asju, mis tunduvad 100% õiged. Ja asjad sujuvad ning tunne on hea.
Kuid siis on asju, mille korralikuks funktsioneerimiseks pead pingutama. Nii oma peas kui teinekord puht füüsiliselt. Kas need asjad ei ole siis ikka need päris õiged?

Asjade sujumisest

Minu kindel veendumus on see, et iga asi juhtub siis kui aeg selleks õige on. Iga asi jõuab oma kulminatsiooni just siis kui aeg selleks küps on. Kui lähtuda sellest vaatest, siis peaks iga asi alati sujuma nii nagu parim lahendus on. Ei tohiks ise liialt pigutada. Kuid kas selline suhtumine ei või muuta meie õnne? Kas võib juhtuda, et me ühel hetkel ei pruugi enam neid lahendusi ära tunda ning laseme need mööda? Kust läheb piir, kui palju tuleks ise välja anda impulsse selleks, et saaks tulla ka tulemus?

Linna elu

Tore on tunda, kuidas augusti keskpaik toob endaga kaasa linnaelu märgatava elavnemise. Inimesed on taas tööl ning õhtud vajavad sisustamist :P Nii mõnus on kokkuleppida aina uusi kohtumisi. Nii hea on tunda seda kiirust, mis vaikselt hakkab tuure koguma.... Minu maailm....

Ärevus

Täna on sees väike ärevus. Homme on tulemas ülioluline päev. Päev, mis võib muuta mu elu jäädavalt. Kas valin uue suuna oma elus või mitte. Hommsest sõltub palju. Samas pean tegema kõik selleks, et see tegevus oleks mulle endale nauditav. Et ta ei muutuks kohustuseks kohustuse pärast.
Usun, et väike ärevu käib asja juurde. See aitab ennast mobiliseerida ning siis saavadki asjad hästi minna. Lisaks on hea teada, et mu sõbrad elavad mulle kaasa :) Aitäh teile :)

Tähenduslikud päevad

Kas on võimalik, et inimese elus on mingi kuupäev, mis igal aastal toob sinu ellu sama emotsiooni? Elad korduvalt üle ühte ja sama tunnet!?!
Kas on päevi, mis tõenäoliselt muudavad sinu elu põhjalikult? Kas on kohti, mis muudavad sinu elu alati jäädavalt?

Unenäod

Kas unenäod mõjutavad meie elu? Või mõjutab meie elu meie unenägusid? Tunduks mõsituspärane, et meie elu kajastub meie unenägudes. Küll sümbolite keeles, kuid täiesti seostatult. Samas kas on võimalik, et näeme mingeid asju unes ette? Või on asi selles, et kui näeme midagi unes, siis omistame sellele ise mingi tähenduse, leiame märgi ning seeläbi mõjutame ise oma edasist elu selles suunas nagu unenägu oli? Paneme oma mõttejõuga asju liikuma sinna, kuhu uni need suunas.

Õnnelik

Täna tunnen, et olen õnnelik. Olen vaba. Olen ise. Olen alguses. Puhas leht on minu ees. Tegelased on alles teadmata, kes ridasid hakkavad vormima. Kindlasti on neid, kes on juba tuttavad. Tuttavad näod ja karakterid. Kuid hetkel on leht puhas. Valge.
Viimane aeg on öelda: "Head uut aastat".

Täna on minu päev. Uus aasta algabki just nüüd minu päeval, sest aeg uueks aastaks on küps. Olen aastaga kasvanud. Väga palju kasvanud. Minu uue aasta soov on, et suudaksin veelgi kasvada ning juba õpitut hästi kasutada.

Kergendus

Ajab naerma, kuidas teinekord kõige ootamatum ja ebamõistuspärasem olukord võib tuua kergenduse. Vahel praed ja praed ning midagi on nagu korrast ära aga ei saa hästi aru, mis su mõtteid segab. Ja siis kas mõni väike lause või pikem vestlus tekitavad hingerahu. Hea tunne.
See on võimalus ennast rohkem tundma õppida kui seda esmapilgul arvaks. Võimalus oma sisetundega rohkem sõbraks saada.

Kas inimesed väärivad teist võimalust?

Mina ei usu, et inimesed väärivad teist võimalust. Minu isekus ütleb mulle, et juba suur asi on see, kui ma annan neile esimese võimaluse ning kui nad ei oska seda kasutada, siis on nad ise kas rumalad või oskamatud. Kuid kui nad on muutunud? Kui nad on paremaks saanud? Kas siis peaksin ikkagi andma neile uue võimaluse? Võõimaluse saada midagi mu hingest, sest ilma hingeta ei oska ma nendega koos olla. Olen vist liialt iseendast hooliv, sest kaks korda enda hingest midagi jätta, seda ma ei suuda. Järelikult näitabki see, et ma inimestele teist võimalust ei anna, mu iseenda nõrkust.

Ühe loo algus

Kõnnin vastu kevadele. Taevas on õrnroosakas loojuvast päikesest. Õhk on karge, kevadiselt karge. Linn on rahulik nagu pühapäeva õhtule kohane. Trollini on aega ja kõnnin järgmisesse peatusesse ja siis veel järgmisesse. Sümboolselt... Vastu kevadele ootamata lihtsamat vstupanu. Jätmata omale ebaratsionaalselt kasutatud aega.
Eelnev nädal on olnud pöördeline. Pööranud mind ja minu maailma.
Kõik sai alguse meie tutvusest paari nädala eest...

Elu on korduv..

... ütleb ikka üks mu hea sõber. Ja ongi. Taaskord on. Ja esmapilgul ei saagi aru kui väga. Vaid alles siis kui asjad on toimunud.
Minu uuele peatükile eelnenud lehekülg näeb välja samasugune nagu ka sama peatüki algus oli. Kirkalt, hullumeelselt äärmustega mängides. Ring sai täis. Olen parem kui varem, kuid seda ainult iseenda jaoks. Milline saab olema järgmine elu õppetund?

Kevadised kärbsed

Kas oled püüdnud kunagi kevadist kärbest tappa? Aga liblikat? Aga noppida esimest kullerkuppu? Lumikellukest? Püüdnud lugeda pilvi? Jooksnud järgi tuulele? Ah... mis, mis!?!?
Mõttetuse terviseks. Veski tervisek. Elu mõttetuse terviseks. Ilu terviseks. Olematuse terviseks. Katuste terviseks. Olemise ilu terviseks! Eesmärkide ellimineerimise terviseks...
Elagu elu... elagu surm... elagu armastus... elagu tantsimine ja inimeste nõrkused.
Ahoii...

Kevad

Lõpuks ometi on kevad käes. On minu peos ja on minu ümber. Päike paistab soojalt. Teeb põsed punaseks. Õhk on nii kerge. Hing on õnne täis. Liblikad juba lendavad. Tuviparv rohelisel murul kudrutamas. Kõik tärkab. Lootusrikkalt. Uuelt. Kordumatult. Päike paistab soojalt. Teeb seest olemise nii soojaks. Kevad on õnnelik.

Kurb

Täiesti uskumatu, kuidas võib mõjuda ootuste mittetäitumine. Eriti kui oled milleski apsoluutselt kindel. Ootamine iseenesest on mõnus. See teadmine, et varsti midagi juhtub ning iga hetk toob selle lähemale. Ja kui siis ikkagi ei juhtu, on ikka paganama halb tunne. Kohe selline kurbus tuleb hinge, et ei tea kuidas see sinu sisse kõik ära mahub.

Millal kirjutan...

... kirjutan siis kui emotsioonid on kõrgel plusspoolele võnkumas või siis kui sügaviks on suur. Kirjutama panevad eriti tugevad emotsioonid. Kui ei kirjuta, siis on kuidagi rahulik aeg. Pole lihtsalt väga palju, mis enda sees nii oluline oleks, et seda välja peaks kirjutam.

Ilusatele hetkedele

Ilusatest hetkedest tahaks jätta maha mõne märgi. Pildi, eseme või midagi, millega see hetk meenuks. See kirjutis siin jääb ka ühte ilusat hetke meenutama ;)

....

oli ikka. Olid minu mõtted, millega nüüd dialoogi pean...

...

Käisin siin. Kedagi teiste ei olnud...

Kangesti tahad

Kui ma midagi ikka vägaväga tahan ja kogu oma mõttejõu sellesse asja panen, kas ma siis saan selle? Sõltub soovist ma arvan. Ükskõik kui väga ma ka ei mõtleks, tõenäoliselt see miljonilist lotovõitu mulle ei too. Aga mingid asjad, mis on must endast otseses sõltuvuses, nende puhul usun, et on lootust. Praegu mõtlen ka. Ehk läheb õnneks...

Suveajaliselt

Nonii, ongi käes kaua oodatud suveaeg. Tõusmine on küll raske, kuid teadmine, et nüüd ei olegi suvi enam väga kaugel paneb naeratama. Kiire hommikune sättimine, sest kella tuli ikka mitu korda edasi panna, ning ongi aeg kodust välja tormata.
Mina, kes ma muidu kunagi ei jookse ühistranspordi peale, pean täna siiski tegema väikese spurdi kontsasaabastega. Miks ma küll just täna otsustasin seelikuga tulla...
Väljun Tõnismäe peatuses, et edasi trolliga minna.... aga trolli ei tule... ei tule. Jahe hakkab. Ikkagi ju seelikuga.
Lõpuks peale pikka ootamist saabub transpordivahend, mida ootasin. Ja mida ka paljud teised olid oodanud. Troll on inimestest pungil. Aga noh kuna tööle on vaja saada, siis litsun endki sinna sisse. Enam nii väga ei naeratagi. Ainul muigan sellele, kui üks vanamutt püüab alustada spurti tühjale istmele (ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed ei istu, kuigi troll on paksult inimesi täis. Lihtsalt blokeerivad oma kehaga vakantse koha, et ka keegi teine sinna istuda ei saak). Meenub kohe eile loetud Mart Juure huumorikool. Aga kuna tundub, et tädi on algaja, siis teeb ta kolm nö. valestarti. Nimelt tema kõrval olev naisterahvas blokeerib ta tee kolmel korral kuna liikuvas ühistrantspordis on siiski vaja kuskilt kinni haarata kui juht on otsustanud pidurdada või hooliselt kiirendada. Niisiis tädi on leidlik ning väljub järgmises peatuses, et siis kohe esimesest uksest hoopis siseneda. Ja nii ta selle koha omale saigi. Uskumatu leidlikus ja visadus, millega vanainimesed ikka lagedale võivad tulla.
Taaskord kirun, et kontsaga saapad jalas on. Tasakaalu hoidmine on raske aga õnneks on nii kitsas, et kukkuda ei saa ikka kuhugi. Ja miks ma küll omale nii suure käekoti olen valinud? Natuke veel ja saabubki Linnutee peatus. Koolinoored väljuvad. Kohe lahedam olla. Isegi pleieritest tulnud kakofoonia kaob. Jääb ainult üksik vene diskotümps mängima...
Lepistikus saan istuma. Minu kõrval istub tigeda näoga neiu. Minugi naeratus on kuhugi ära kadunud....

Süüdi!?!?

Kas olen süüdi, kui ei käitu oma sõprade jaoks ootuspäraselt ja sean iseenda heaolu prioriteediks? Ise tunneksin end küll süüdi. Kas olen süüdi kui ei käitu enda jaoks võõra inimese jaoks ootuspäraselt ja sean iseenda heaolu prioriteediks? Natukene nagu tunnen. Aga mõistuse hääl ütleb, et tegelikult peaksin ikka endale elama, mitte teistele. Mitte neile, kes mind ei tunne ning kelle jaoks olen lihtsalt mingi nimi ja nägu, mida nad miskipärast teavad. Samas ega see ilus ei ole. Kuid vaadates meie ühiskond ning seda kui palju on pealiskaudsust ning isekust, siis peaksin vist ikka südame kõvaks tegema ja mõistuse häälel valitseda lasta.

Unistused

Unista suurelt, sest see millest unistad võib toimudagi. Unista ning mõtle, miks või kuidas see sinu ellu sobiks, sest on täiesti loomulik, et unistused muutuvad koos iseendaga. Ilma unistuste ja soovideta ei ole ka nende täitumine võimalik. Elu oleks palju tühjem ja hallim

Hetk

Istun teatris. Ettendus on just lõppenud. Mängib veel muusika, millega etendus lõppes. Kõik teised on saalist minema tormanud. Tormanud karderoobi järjekorda seisma. Istun. Tema istub ka veel mu kõrval. Räägime etendusest. Muusika ikka veel mängib. Hetk on müstiliselt hea. Suletud kaardinad, tühi saal ja meie vestlus, mida saadab muusika, mis meentuab uskumatult head etendust.

Ootustest

On inimesi, kellega koos olles ma mõtlen, et oh... just selline peaks olema see inimene, kellega tahaksin oma elu jagada.... Ja siis on inimesi, kellele on erinevad nö need head omadused olemas, mis erinevate inimeste pealt kokku korjata... ja siis tekib tunne/mõte, et tegelikult ei anna need omadused mitte midagi. On puudu midagi kõige olulisemat: on puudu see kooskõla ja harmoonilisus, mis muudab inimesed nauditavaks. Seega... ära otsi omadusi... otsi inimest, kes on harmooniline..

Hea jultumus

Kohtasin inimest, kes suutis panna mind aru saama, et mõõdukas jultumus on hea. Mulle meeldib. Näitab enesekindlust ning seda, et inimene teab, mille poole pürgib. Ja kohati võib eesmärk pühendada abinõu.
Nädala plaan: jultunult olla mina ise.

Hetkede ilu

Ärge unustage nautimast hetkede ilu. Ilu, mis tuleb lihtsusest. Ilu, mida näeb ainult siin ja preagu. Ilu, mis muudab hetked täiuslikeks, südamelähedasteks.

Üks ülesmärkimata mõte

Usu mu sõnu, mitte mu tegusid!

Usu mu sõnu, sest ma olen nõrk. Sõnad tulevad mõistusest, mis teab. Teod tulevad südamest, mis alati ei ole adekvaatne. Sõnad on need, mille järgi hiljem õnnelik olen. Teod on need, mille pärast hiljem kannatan...

Täiuslikud hetked

Mõnikord juhtub nii, et tunned et hetk, milles viibid, on täiuslik. Kõik on just nii nagu peab ning nii hea on selles hetkes olla, et see võikski kestma jääda. On täiulikke tõusmisi, on täiuslikke hommikusi voodis vedelemisi, on täiuslikke kuu vaatamisin, on täiuslikke esimesi suudlusi, on täiuslikke õhtu- või hommikusööke, on täiuslikke iseendaga olemisi. On hetki, kui tunned et oluline on ainult see hetk, kõik muu ununeb....

Iseendaga riidlemas!

Mõnikord on vaja, et keegi su maailma raputaks. Muidu võib reaalsuse tunnetus paigast minna.
Kust ma võtan julguse, et inimesi enda tahtsi lahterdan. Vaatan peale ja ütlen, et see on nüüd seda tüüpi inimene... ja eeldatavasti käitub ta nii ja teeb naa.
Kust ma võtan julguse teisi kritiseerida? Millise õigusega võin mina öelda, et midagi on õige või väär. Või et midagi tuleks just nii teha. See on vaieldamatult õige, mis ma ütlen- aga ainult minu maailmas. Kellegi teise maailmas ei pruugi see nii olla.

Taas kord

Järjekordne proovikivi. Kas suudan ennast kontrollida või mitte. Kas teen nii nagu mõistus ütleb, et on õige selleks, et süda hiljem rahul oleks. Või teen nii nagu praegu süda ütleb ja siis mõsitus ning süda ei ole hiljem kumbki rahul.

Lugu

See lugu on pühendatud tigedale tikkrile, testimaks kui tihti sa siin luuramas käid :P

Tikritega on nii, et kevadel muutuvad põõsad kiirelt rohkeliseks. Ja siis tekib mingi müstiliselt pikk aeg, enne kui nad õitsema hakkavad. Õitsemise aeg on ilus. Imearmsad väikesed õiekesed, millest ühel hetkel saavad marjad. Tigedad tikkrimarjad. Nii hapud, nii kõvad. Ja okkad korjamisel torkimas. Kuid ühel päeval on tigedus nende seest kadunud. On jäänud ülimaitsvad ja nauditavad karusmarjad...

Kärsitusest

Ikka ja jälle tunnen, et kärsitus räägib minu sees ja minu eest. Tahan, et asjad toimuksid kiiremini. Et oleks selgus. Et oleks uued eesmärgid ja unistused. Tean, mis ma tahan ning kuhu pürgin ja siis ootan, et ka teised seda mõistaksid ning tempot hoiaksid.
Püüan oma kärsitusele selgeks teha, et ootamine on hea. Ja selles ongi oma võlu, kuid aegajalt lööb kärsitusepoiss ikka välja ja siis pole teha miskit...

Hommikul...

Kõnnin mööda koridori. Üksikud inimesed mööduvad minust, kuid jäävad kõik mind vaatama. Mis valesti on? Unustasin mõne olulise riietusdetaili? Jäid juuksed segamini või on silmavärv laiali? Ei. Kõik on korras. Mis siis valesti on?
Avastan, et ma naeratan ikka veel... naeratan vist liialt suurelt... aga on, mille pärast naeratada :)

Ma ei saa...

Ma ei saa kirjutada nii nagu tahan...
Ma ei saa rääkida nii nagu tahan...
Ma ei saa tunda nii nagu tahan...
Ma ei saa mõelda nii nagu tahan...

Aga järelikult ma ei taha piisavalt?!?!

Pealiskaudsus...

... on kasvanud sõnade rohkusega. Mida rohkem me räägime seda tühisemaks sõnad muutuvad. Nad kaotavad oma väärtuse.
Tänapäeva ühiskond soosib sõnade rohkust. Meil on palju vahendeid, mille kaasabil sõnu oma sõpradele, lähedastele ja tuttavatele edasi paisata. Me helistame siis kui pähe tuleb, me saadame e-kirju ja suhtleme erinevates portaalides, rääkimata messingeridest. Kõik see annab väga lihtsad võimalused väga palju sõnu edasi anda.
Koos mootsa tehnikaga on meie sõnad devalveerunud.

Sõnade rohkus aga ei tähenda ka seda, et nende sõnade sisu oleks suurem. Vastupidi. Me olemegi harjunud rääkima pealiskaudseid asju. Me ei vaevugi enam süüvima sügavamale...

Hoolimisest

On inimesi, kellest hakkad hoolima väga lühikese ajaga. Nad poevad kiirelt hinge ega taha sealt kuhugi kaduda. Ja üldjuhul on need inimesed ka sellised, kellest jäädki hoolima.
Kahjuks on aga mõnikord nii, et tahaks sellele inimesele oma hoolimist näidata, kuid see on keeruline. Tekivad mitmesti mõistetavad olukorrad.

Äratus

Milline on kõige parem hommikune äratus?

Tõenäoliselt sõltub see päevast. Tööpäevadel ühtmoodi ja nädalavahetusel teistmoodi. Suvel nii ja talvel naa.

Omletilõhn segunemas kohvi lõhnaga...
Tugev kallistus...
Päike kaardinate vahelt...
Päike kaardinate vahelt ja üksik kärbes pinisemas kuskil sinu lähedal...
Äratuskell... äratus... sõnad "see oli nüüd küll parim äratus"...
Äratuskell ja sa võid selle kinni panna ja edasi magada...
Kõdi tallaall...
Paid...

Peatükkide lõpetamine

On peatükke, mille lõpetamine ei taha kuidagi edeneda. Vahel jääb tunne, et mõni peatükk lausa kulgeb paralleelselt teisega ja ei taha kuidagi oma otsi kokku võtta. Venib, venib ja venib... kuni tuleb see lõplik emotsioon, mis asja lõpule viib. Kui ikka viib. Kas võib olla, et on peatükke, mis mitte kunagi ei lõppegi?
Samas on neid peatükke, mille lõpetamine käib nii kiiresti, et pärast ise ka ei saa aru, kuidas see küll nüüd nii läks. Mõni peatükk on aga ka selline, mille lõpetamisest ei saa isegi õieti aru. Korraga avastad, et oled ammu ammu juba täiesti uues loos. Uutes tegemistes ja uut tegelastega. Eriti juhtub see alapeatükkides ja alaalapeatükkides.
Mõni peatükk on nagu üheleheküljeline luuletus. Luuletus, mida pead lugema mitu korda, enne kui täpselt aru saad, mida seal öeldud on.

Isekus

Isekus. Kust maalt on isekus hea ja kust maalt muutub ta halvaks? Päris ilma isekuseta ei saa, siis astutakse sulle pähe ning tõenäoliselt ei muutu maailmas muud midagi, kui oled ise rahulolematu. Seega väike isekusepoiss peaks ikka sees olema.
Samas liialt isekas olles võid teistele kahjulikult mõjuda.
Kust maalt läheb piir?

Kas on isekas, kui lased kellelgi teha midagi enda pärast, kuid tegelik võitja on see sama inimene ise. Sina oled lihtsalt motivaatoriks, mis paneb inimesi asju tegema. Kas see on ikka eetiliselt õige?

Kas on õige anda inimestele lootust, kuigi põhjust võibolla ei ole või võtta see ja mitte lasta inimestel areneda? Kas hilisem valu hind on arengust suurem?

Kas on isekas oma otsustega viivitada, kui sa ei ole päris kindel, mida otsustada?

Kas on isekas anda iseendale ja teistele võimalusi, mille tõenäosusprotsent on madal, kuid siiski täiesti olemas?

Unine hommik

Kohe mitte-mitte kuidagi ei tahaks leppida sellega, et ööpäevast tuleb maha magada kaheksa tundi. Vahel isegi rohkem. Tõeline aja raiskamine. Nii palju on teha. Nii palju huvitavat on toimumas. Nii hea on õhtuti sõpradega lobiseda. Nii hea on õhtuti vaadata, kuidas küünal põleb. Nii hea on õhtuti mõelda enda mõtteid. Nii hea on õhtuti mängida kaarte. Nii hea on õhtuti millegi kallal nokitseda. Nii hea on õhtuti väljas käia. Nii hea, et on olemas õhtu...
Ja nii paganama halb on hommikul tõusta kui pole maganud kaheksat tundi. Nii raske on nina tekialt välja saada. Nii raske on teha kiireid liigutusi, sest kogu organism ütleb, et on alles väsinud ja tahab magada. Nii raske on end kuidagi käima saada. Nii raske on hakata tegema tööd, sest mõtled sellele, et saaks juba õhtul koju magama.
Aga kui saabub õhtu, siis selleks ajaks on uni läinud. On õhtu, millele on nii palju otstarbeid ja nii häid olemisi.

Öised üllatused

Mõnikord juhtub nii, et magades kuuled, et miskit piiksub. Sõnum :) Nii hea tunne on mõelda, et keegi on mõelnud just nüüd hetk tagasi sinule :)
Teinekord juhtub aga nii, et öösel ei kuule neid piikse aga hommikul ärgates leiad oma telefonist sõnumi. Saatmise ajaks: öö. Ja siis tõusevad suunurgad iseenesest ülespidi ja on tunne, et tulemas on hea päev.

Aitäh neile, kes teevad öiseid üllatusi :)

Öine sõit

Aeg oli tiksunud südaöö tunnini. Viimane troll. Selle trolliga oleks võinud sõita peale minu veel 97+1 inimest. 34+1 istekohta ja 63 seisukohta. Kas see +1 on trollijuht?
Oleks tahtnud kinnitada turvavöö. Kuidagi kõhe tunne oli.

Mõtteistutus

On selliseid mõtteid, milleni ise ei jõua. Ja siis keegi pillab mingi lause. a' stiilis sa võiks kunagi midagi sellist teha.... Ja kui hakata järgi mõtlema, siis miks ka mitte. Ise ju ei näe kõiki neid enda külgi, nurki ja servi, mis anded sul endal olla võivad. Igaljuhul on need kaalumist väärt mõtted, sest võivad avada su enda seest midagi, mida sa varem märganud pole või mida ei ole tähtsaks pidanud.

Aasta lõpust üles jäänud mõtted

Vaieldes hiljaaegu ühe inimesega nentisime, et kunagi ei tea, kes sind vaimselt üle trumpab.

Eelarvamused on ühed paganama halvad asjad. Aga ikka kipud inimesi lahterdama. Näiteks võttes aluseks hariduse, siis kipuks ikka arvama, et vastavalt sellele on ka inimese vaimsed võimed. Või võttes aluseks suitsetamise. Või selle kui tihti inimese pubist istumas leiab. Tegelikult aga ei pruugi asjad sugugi nii olla. Alati on erandeid ja nende leidmiseks ei tohiks lubada endale luksust olla kellegi vastu eelarvamustega.

Õnneks aga esmamulje on see, millele võib juba veidi rohkem tugineda. Eeldusel, et esmamulje tekkimise aluseks on ikka juba korralik vestlus, mis peetud.