Elu värvid

Värviline sügis ei ole enam kaugel. Tundsin seda eile õues jalutades. See lõhn kõnnib juba tänavail. Kui vaatan tagasi oma suvele, siis see oli sama värviline kui eesootav sügis. Palju seiklusi ja emotsioone. Uusi tutavaid ja vanu sõpru. Hetkes olemisi ning puhast rõõmu. Päikest ja suviseid vihmi. Punast, kollast ja rohelist.

Midagi uut

Ootan, et juhtuks midagi uut. Ootan, et minu ellu tuleks lahendus, kuidas ma ei peaks käima regulaarselt tööl. Tahan paindlikust ning seda, et töö oleks motiveeriv. Et mõeldes sellele, läheks silmad särama. Et oleks tahet tegutseda.
Praegu seda ei ole. Ja ei ole ka lahendust. Ja ei ole ka tee otsa, kust see paistma hakkaks. Siinkohal ootan, et universum minu soove soosiks...

Seest ja väljast poolt

Mõnda asja vaatad väljast poolt ja kõik tundub nii kena ja õige, kuid sisetunne ütleb, et midagi selle asja sees on mäda. Teist asja vaatad seestpoolt ning tead, et seest on kõik väga õigesti, hoolimata sellest, et väline pool ei anna selleks mingeid märke. Aga millal on nii, et nii seest kui väljast on kõik suurepärane?

Üks hetk päevast...

Üks hetk sellest päevast oli lihtsalt täiuslik. Selles oli nii palju võlu ja lummust. Ja see lummus on kui kuma mu ümber. Selles hetkes olid koos spontaansus, väikene kohmetus, täpne ajastus ning 100% siirust. Ei midagi ülearust. Ei midagi puuduvat. Lihtsalt õige. Lummav on selliseid hetki kogeda.

Kes ma siis ikkagi olen?

Kes ma siis ikkagi olen? Seisan ühel jalal ja vaatan, kas tasakaal jääb alles. Lootuses, et keegi jala all olevat vaipa ära ei tõmba. Miks ma seda kõike teen? Oskan ainult ähmaselt aimata. Kas ma olen seejuures õnnelik? Enam ei ole kindel, kas tean, mis asi on õnn.
Alustan maailma loomist uuesti. Iga kord küsides, mida ma teen, miks ma teen ja mida ma sealjuures tunnen. Kahtlen kõiges selleks, et leida üles iseennast.

Naeratus

Läksid. Lehvitasid veel väravas. Ja naeratasid. Naeratasid oma hoolivat naeratust nagu saad ainult sina seda teha. Sest sina oled mind näinud just niisama lihtsalt nagu ma olen. Sina oskad hinnata seda huvitavat sõprust kuhu sisse mahub nii palju väikseid maailmi. Ainult neid, mida teame meie kaks. Mida teab meie sõprus. Sõprus, milles on nii palju hoolimist. Tingimusteta. Alati olemas. Ja see ei kao mitte kunagi. Kindel ja hea teadmine, mis võib nii mõnelgi raskel hetkel osutuda olulisemaks, kui sa ise arvata oskad. Jah, see jutt on sulle, kes sa ikka küsid mu käest, et ma ei ole ammu kirjutanud. Kuigi tean, et sa ei pruugi nüüd uutes tuultes seda juttu niipea lugema sattuda ;)

Asjade kulgemisest

Ja ikka tuleb endale neid kõige lihtsamaid asju meelde tuletada. Kui sa ainult väga ühes suunas vaatad ja asjad ei suju, siis järelikult on mõistlik pilk eemale pöörata ja teise suunda vaadata. Teinekord uuesti pilku keerates võivad asjad siiski sujuma hakata. Lihtsalt ei tohi olla jäik ning uskuda, et vaatad alati õiges suunas- et see ongi sinu jaoks parim. Võib olla lihtsalt ei ole veel õige aeg. Võib olla on elul siiski midagi muud sulle plaanis, kui see, mis endale kõige parem tundub. Usalda intuitsiooni ning püüa olla paindlik. Elu ei tohi jääda seisma kui asjad ei suju. Võib olla on lahendus 180 kraadi teisel pool? Selg ees minna ei ole mõsitlik. Aga kui pöörad ennast, siis ei ole see tagasi, vaid siiski edasi minek. Kas pole nii?

Vaatan enda sisse

Vaatan enda sisse. Intensiivselt ja eesmärgistatult. Leian uut ja huvitavat ning vana ja üllatuslikku. Korrastan mõtteid ja tundeid. Korrastan maailma mõistmist ning enda rolli selles. Loon uut arusaama paremaks toimimiseks. Terviku loomine. Kasvamine. Avatus ja avastamine.

Aeglaselt kiirustades

Miks on küll nii, et ma ei oska valida õiget tempot? On asju, mille tegemisega kipun viivitama, ei suuda end kuidagi tegutsema panna. Ja ometi saan aru, et pisut kiirust ei teeks halba. Ja siis vastupidi- on asju, kus tahaks tormata ilma tagasi vaatamata. Ja ometi tead, et tark ei torma. Ikka sama mustriga.
Asi on kires ja motivatsioonis. On neid asju, millesse usud lõpuni ja siis ei saa teisiti, kui tormad. Ja siis on asju, mis tunduvad tavalised ning kiretud. Lihtsalt, et peab.
Kuidas leida õige tempo?

Kogemine

Selleks, et tunda asjade tõelist tuuma on sageli vaja neid asju ise kogeda. Karm, kui tegemist on negatiivsete asjadega. Samas loodan, et see ei ole liialt imelik, kui hakkad nautima neid negatiivseid asju selles valguses, et saad aru, et see viib sind uue teadmiseni. Kogemuseni, mis sind rikastab ning mille läbimine saab sind viia uute usteni, mida avada. Pisarad ja naeratus käsikäes. Vastuolu, mis saab olla ainult kogemiste madalseisus. Graafiku miinus poolel. Kui oled pluss poolel, siis on kogemised positiivsed ning nende üle ei saa nutta.
Kogetu võib tuua teadmise, mis on asendamatu peale uute uste avamist. Ilma selleta neid uksi võibolla ei tulegi. Astud sisse ning ees on ootamas uued kogemised ning uued valikud. Protsess, mille lõpp ei paista. Põnev. Kahtlemata. Nauditav. Kahtlemata. :)

Kiirtee

Elu kiirteel. Igaüks meist areneb erineva kiirusega. Iga üks meist kulgeb erineva tempoga. Kes liigub jala, rattaga ja kes bussiga. Kes ise on aga nagu ralliauto. Suund on sama. Küsimus on selles, millise kiirusega keegi liigub. Üks on kindel, ära jää toppama nende taha, kes on sinust aeglasemad. Sa muudad sellega liikluse ohtlikuks nii endale kui ka teistele. Otsi sobiv võimalus möödumiseks ning lehvita. Mis sest et mõnikord on kahju minna- nii hea oleks jääda lobisema, tunda kuulumise tunnet. Lehvita, naerata ning jäta endale hea mälestus. Kui on vaja veel sellel kiirteel kohtuda, küll see siis ka juhtub. Vali sobiv kiirus ja liigu edasi. Liigne kihutamine ei ole samuti hea. Nii võib kergesti kraavi sõita. Ikka tasakaalukalt, nii et tunned, et kontrollid olukorda. Ikka edasi. Rõõmsalt, et oled oma teel. Arengus.