veel armukadedusest

Minu meelest on armukadedusel veel üks huvitav aspekt. Näiteks, meesterahvale osutavad paljud nö võõrad naised tähelepanu. Loogiliselt võttes peaks olema ju armukade. Aga minu meelest võiks hoopis uhke ja õnnelik olema. See näitab ju tegelikult seda, et mees on atraktiivne ning sa ei ole teinud üldse halba valikut. Sinu maine jõu tõuseb, kui inimene, kes on teinud hea valiku? Lihtsalt usaldus peab olema nii suur, et tead, et lihtsalt teiste naiste tähelapnust midagi muud edasi ei arenegi.
Huvitav, kas mehed mõtlevad ka nii. Kui näiteks näevad teiste meeste pilke naisterahvast saatmas või muudmoodi huvi üles näitamas?

Õpin

ma õpin su selgeks nagu viiuli mängu
ma õpin sind tundma nagu maakaarti
ma õpin sind lugema nagu seiklusjutte
ma õpin sind vaatama nagu kaleidoskoopi
ma õpin sind nägema nagu allikat
ma õpin sind kuulama nagu Rock Hotelli
ma õpin sind kuulma nagu metsakohinat
ma õpin sind maitsma nagu koorelikööri
ma õpin sind selgeks kui iseendas selgust saan

Iseenda saan selgeks õige pea.
Olen ju juba kakskümmendkuus aastat ja viis päeva õppinud.
Ainult natukene ongi veel jäänud.
Kuigi sama tunne oli ju ka siis kui olin õppinud kakskümmendviis aastat ja viis päeva.
Ja ka siis kui olin õppinud kakskümmendneli aastat ja viis päeva.

jonn

jonnipunnid on mõnusad. mina olen ka jonnipunn. jonnin siis kui tahan. ja kui ei taha, siis ei jonni ka. ja mõnikord kui ei taha jonnida, siis jonnin ikkagi. ja teinekord trambin jalgu ka. et ikka tõeline jonn saaks minu seest välja tulla.
ja peaga vastu seina võin ka joosta. tean, et see teeb haiget, kuid jonn ei lase teisiti. ja siis vahel laulan jonni laulu nagu entel-tenteli plaadil, mis on lainetama läinud.

olen iseenda õnn
ja õnnetus ka.

kõik on paigas täpselt nii kuis vaja.

Millal sa viimati?

Ei mäletagi enam :(

Sünnipäeva järelkajad

Öeldakse, et kaks nädalat enne ja pärast sünnipäeva on inimesed eriti tundlikud. Mina küll olin oma kahekümnekuuenda aastaringi algamise eel tiba imelik. Eks palavik ja haigus aitasid ka kindlasti kaasa, kuid nüüd järele mõeldes tundub, et olin suisa peast soe. Liiga palju mõtlemist ning ülitundlik kõigele. Ja lisaks kõigele muule avastasin enda kurvastuseks, et ma oskan ka õel olla.
Ja kõigele sellele tagasimõeldes on mul hea meel, et mul on selliseid sõpru, kes mind välja kannatasid :) Aitäh :)
Ja kõigest hingest loodan, et järgmised numbri muutused ei tule nii hullud kui see.

Vaimustused

Nii tore on vaimustuda värvidest looduses. Puude lehed on uskumatult kenaks läinud. Tahaks minna lehtedesse sahistama...
Nii tore on vaimustuda inimesest. Vaimustuda uuesti ja uuesti. Vaimustuda sõnast, teost ja olekust. Vaimustuda kordumatusest, mis mõnes inimeses olemas on...

Leheküljed elust...

Üks mu sõpradest ütles, et tahab oma elust romaani kirjutada. Positiivseid kangelasi on palju ja tema oleks siis vastukaaluks negatiivne kangelane... aga see selleks.
Mõtlesin siis ka, et kuidas minu raamat välja näeks. Peatükke oleks juba mitmeid, kuid need oleksid väga ebaühtlase pikkusega, samas mahult võivad olla asjad hoopis vastupidised. On peatükke täis värvilisi karaktereid ja koomilisi seiku. On peatükke, kus nagu ei olegi väga midagi. On lehekülgi, kus on soovimisi ja on lehekülgi, kus on soovide täitumist. On lehekülgi, mille lõpus olev tegelene jätkab ka uuelt lehelt ja on tegelasi, kes astuvad üles ainult ühel korral. On karaktereid, kes esinevad läbivalt kogu romaanis, on neid kes ilmuvad aegajalt ja kõige ootamatumatel hetkedel, selleks et minna ning hiljem uuesti tulla. On kangelasi, kes lõpetavad peatükke ja on kangelasi, kes alustavad peatükke. Iga peatükk moodustab omaette terviku. On algus, on keskpaik ja on lõpp. Mõnel on prooloog ja epiloog ka.
Ootan ka ise juba põnevusega, millised uued ning värvilised peatükid tulevad....

Mäng

Kes mängib ja kes ei mängi. Kes mängib suuremalt ja kes mängib väiksemalt. Kuid milleks mängida? Selleks, et näha mängu ilu ja valu? Selleks, et tunda kontrolli? Selleks, et igav ei oleks? Selleks, et proovida asju mida päriselus ei tehta ning mäng on hea kate enda kontrolliks, eluks elus?
Mängida või mitte: see on lõpuks igaühe enda valik. Ärge ainult mängimisega liiale minge, sest siis võib tõelisus kaduda.

Tempo

Mõnikord juhtub nii: kaks inimest on samas olukorras, kuid miskipärast jõuab üks inimene enne veel mittu sammu edasi teha, kui teine jõuab oma esimese sammu tehtud. Kuid siis võib olla juba hilja. Esimene inimene on jõudnud juba liialt kaugele: uued tuuled, mõtted, teod. Muidugi on hea, kui oma otsuseid kaalutakse põhjalikult, kuid mõnikord on ratsionaalsem siiski veidi kiiremini tegutseda, selleks et mitte järgmiseid asju maha magada. Elu võib olla lühike ja võib olla pikk: kõik vastavalt sellele, kuidas me ta enda jaoks elame. Ärge siis uimerdage liialt palju... muidu võib nii mõndagi tegemata/nägemata jääda. Ärge siis tormake liialt: nii võib rõõm kaotsi minna.

Armukadedusest

Iga inimene on just täpselt nii palju armukade, kui ta ise on valmis armukadedust tekitama. Kui keegi kahtleb teis, siis täpselt just neis asjades, mida ta on valmis ise tegema, sest need kuuluvad tema mõttemaailma.

Tasakaal

Inimesed, kasutage rohkem oma saba, et mitte tasakaalu ära kaotada :) ja tehke seda naeratus näol :)

Saatuse naeratused

Aegajalt tekib tunne, et saatus püüab meieni tuua mingeid kindlaid seiku, inimesi, tundeid. Ja seda kohe väga järjekindlalt. Kui sa ühtmoodi ei lähe liimile, siis mingit teistmoodi ikka. Saatusel on kindel tahtmine, et me kohtuksime kindlate inimestega, et nendega tutvuda, koos olla ning tõenäoliselt ka neilt õppida, selleks et edasi minna ning uute saatuse naeratustega kokku saada. Kummaline on aga see, kui jaburaid asju tuleb teinekord läbi teha selleks, et jõuda nende inimeste ja seikadeni. Kui kummalised pisikesed seigad juhatavad meile teed ning millised juhused ja kokkulangemised peavad paigas olema selleks, et asjad saaksid juhtuda. Saatusel on põnev naeratus ning kunagi ei tea, kust sa seda näha võid :)

Loobumisest

Nii raske on loobuda. Nii rakse on loobuda asjadest, mis on armsaks saanud. Nii rakse on lasta inimestel minna. Nii raske on loobuda sissekäidud teest. Nii raske on loobuda tunnetest, mis tuntud. Nii raske on vabaneda oma harjumustest.

Anda on hea. Loobumise asemel peaksime andma. Andma ära oma vanad asjad, et teha uutele ruumi. Andma ära tunded, mis on jäänud liiga kauaks meid kummitama. Andma inimestele vabaduse minna. Andma endale võimaluse minna mööda uut rada.

To T.

Raamatulõpumõte

Raamatus Kurat ja preili Prym on Paulo Coelho läbi Berta mõtete öelnud: kes armastab vastuarmastust oodates, raiskab asjatult aega. Kuid miskipärast kipub inimloomus ikka otsima seda vastuarmastust. Kas seepärast, et saada kinnitust, et tegemist on armastusega? Naljakas, et inimloomus on nii nõrk, et isegi nii suur tunne nagu armastus peab saama kinnitust. Justkui suur armastus saakski olla ainult siis kui sind vastu armastatakse? Miks inimesed ei suuda hakkama saada sellise üleva tundega nagu armastus? Eks probleem ongi selles, et iga tunne tahab õppimist ja loomuomaseks saamist. Kui oled vähe armastanud ning see tunne on uus, siis ei oskagi seda tunnet korralikult oma mõtte- ja tundemaailma paigutada. Nii nagu õpime kontrollima oma viha või õnnetunnet, peaksime õppima kontrollima ka armastust. Ning kui oled suutnud seda teha, siis suudad armastada ka nii, et ei pea ootama vastuarmastust. Oskad hinnata seda tunnet enda sees ning oskad seda valitseda. Oluline ei ole saada vastuarmastust, vaid teada, et suudad ilma tingimusteta armastada. Armastada enda jaoks olulisi inimesi, armastada loodust enda ümber, armastada maailma. Ja kui maailm suudab sind vastu armastada samamoodi ilma tingimusteta ning vastuarmastust ootamata, siis on see lihtsalt boonus mõlemale.

Hea on olla koos

Hea on oodata koos olemist. Hea on kokku saada. Kuid miskipärast võib koos olles meelest minna, kui suur õnn on koos olla. Koosolemine muutub kuidagi iseenesest mõistetavaks ning natukene rutiinseks: tavaliseks. Kuid kui on käes lahkumise hetk, siis tekib tunne, et ei taha mitte hetkegi mitte koos olla. Koos oldud aeg tundub nii väärtuslik. Seepärast ongi hea aegajalt minna ning oodata ja seda rohkem väärtustada aega, millal saab koos olla.

Haige

Aegajalt on suur tahtmine, et nii hea oleks haige olla. Tunda jõuetust oma kehas ning lasta vaimul puhata. Kuid kui asi käes ning juba mitmes päev on minemas, nina punane ja kõhulihased köhimisest valusad, siis tahaks küll, et see haigus oleks nagu Kunksmooril: üks päev tõsist naudingut ja asi korras :P

Kiire versus aeglane

Mõni päev on selline, kus kohe hommikul tunned, kuidas tahad kiirelt kiirelt tegutsema hakata ning asjad liiguvad. Ja siis teine hommik on selline, kus kohe mitte kuidagi ei saa end käima. Siis uimerdaks ja uimerdaks. Ja lõpuks ei saagi mitte midagi tehtud.
Hea, et minus on mõlemad poolused esindatud. See annab võimaluse nautida mõlemat. Nii hea on kord tunda, kuidas kõik asjad saavadki ühe päevaga tehtud ja siis teinekord, et tegelikult ei suutnudki ma terve päevaga mitte midagi ära teha. Mõnikord on see mittemidagitehajõudmine lausa uskumatult hea tunne. Aga muidugi siis kui seda piisavalt harva juhtub. Eriti just laupäeviti.
Samas on lausa imetlusväärsed need inimesed, kella kohta saabki öelda: teeb ja jõuab. Tuhat asja korraga tegemisel ning kõigeks jääb aega. Eks see on kindlasti ka suur oskus oma aega planeerida ning sellest kinni pidada.
Teinekord aga vaatad mõnda inimest ja mõtled, et kuidas ta küll ei saa nüüd üht või teist asja tehtud. Võtku ainult kätte. Kuid sellisel hetkel tuleb endale meelde tuletada, et teinekord võib endalgi mõne asjaga samamoodi olla. Lihtsalt on mingi kiiks, mis ei lase hakata edasi tegutsema. Justkui ootad mingit märki või seda, et asi saaks mingi uue tahtu juurde.

Suvi

Veel 12 päeva on meil suvi. Uskumatu. Kui iseloomustada suve viimase paari päeva järgi siis näeks see välja järgmine:
1. Õues on külm- tundub, et peaks juba ka kindad üles otsima;
2. Meil siin sajab- vihmavari kaasa igal päeval. Hoidu rahe eest!
3. Meil siin valmivad viljad- sellel aastal koos ussidega;
4. Päike suudab veel olla soe- eeldusel, et oled ise piisavalt soojalt riides;
5. Sügislilled ehivad maastiku oma värviküllusega;

Igatsen sooja suve. Igatsen päikest. Sellel aastal oli seda lihtsalt liialt vähe!

asjadest, mida me ei tee...

Mõnikord juhtub nii, et ütled millegi kohta, et just nii oleks õige käituda. Teinekord kuulad inimeste otsuseid ning ütled ja mõtled, et sina küll kunagi nii ei teeks.
Ja siis ühel hetkel avastad, et tegelikult oled ise rumal olnud, et oled niimoodi mõelnud. Miks me seame endale ja seeläbi ka teistele nii palju piire? Miks ei võiks teinekord tehagi asju just nii nagu süda sel hetkel ütleb. Ükskõik millised need tagajärjed siis ka hiljem ei oleks. Elame ju hetkes nüüd ja praegu, mitte tulevikus ega ka minevikus.
Midagi paremat ei saa ju olla, kui ollagi lihtsalt antud hetkel õnnelik.