Olen nõrk kui loobun. Loobun ja ei vaata tagasi. Lähen oma teed, mida tean ja tunnen ning kus on kindel olla.
Olen tugev, kui võtan ette tee, mis tundub ilmvõimatu. Tee, mida ma ei tunne ning kus jalg võib igal hetkel libiseda. Tee, mille lõppu ei ole näha ning kus ka käigu eesmärk on ähmane. Pole teada, kas seal on ootamas mind see, mida olen otsinud. Pole teada, kas eesmärgile jõudmine on olnud kogu seda rasket teed väärt.
Seisan teelahkmel aga ei suuda veel kummalegi poole astuda…
Otsus on olemas, kuid kõhklus on sees.
Lihtsam on olla nõrk, sest alati ei pea tugev olema. Tugev olemsiseks on vaja motivatsiooni, mille leidmine on hetkel raske. Mõistus ütleb üht ja süda ütleb teist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar