Iseendaga riidlemas!

Mõnikord on vaja, et keegi su maailma raputaks. Muidu võib reaalsuse tunnetus paigast minna.
Kust ma võtan julguse, et inimesi enda tahtsi lahterdan. Vaatan peale ja ütlen, et see on nüüd seda tüüpi inimene... ja eeldatavasti käitub ta nii ja teeb naa.
Kust ma võtan julguse teisi kritiseerida? Millise õigusega võin mina öelda, et midagi on õige või väär. Või et midagi tuleks just nii teha. See on vaieldamatult õige, mis ma ütlen- aga ainult minu maailmas. Kellegi teise maailmas ei pruugi see nii olla.

Taas kord

Järjekordne proovikivi. Kas suudan ennast kontrollida või mitte. Kas teen nii nagu mõistus ütleb, et on õige selleks, et süda hiljem rahul oleks. Või teen nii nagu praegu süda ütleb ja siis mõsitus ning süda ei ole hiljem kumbki rahul.

Lugu

See lugu on pühendatud tigedale tikkrile, testimaks kui tihti sa siin luuramas käid :P

Tikritega on nii, et kevadel muutuvad põõsad kiirelt rohkeliseks. Ja siis tekib mingi müstiliselt pikk aeg, enne kui nad õitsema hakkavad. Õitsemise aeg on ilus. Imearmsad väikesed õiekesed, millest ühel hetkel saavad marjad. Tigedad tikkrimarjad. Nii hapud, nii kõvad. Ja okkad korjamisel torkimas. Kuid ühel päeval on tigedus nende seest kadunud. On jäänud ülimaitsvad ja nauditavad karusmarjad...

Kärsitusest

Ikka ja jälle tunnen, et kärsitus räägib minu sees ja minu eest. Tahan, et asjad toimuksid kiiremini. Et oleks selgus. Et oleks uued eesmärgid ja unistused. Tean, mis ma tahan ning kuhu pürgin ja siis ootan, et ka teised seda mõistaksid ning tempot hoiaksid.
Püüan oma kärsitusele selgeks teha, et ootamine on hea. Ja selles ongi oma võlu, kuid aegajalt lööb kärsitusepoiss ikka välja ja siis pole teha miskit...

Hommikul...

Kõnnin mööda koridori. Üksikud inimesed mööduvad minust, kuid jäävad kõik mind vaatama. Mis valesti on? Unustasin mõne olulise riietusdetaili? Jäid juuksed segamini või on silmavärv laiali? Ei. Kõik on korras. Mis siis valesti on?
Avastan, et ma naeratan ikka veel... naeratan vist liialt suurelt... aga on, mille pärast naeratada :)

Ma ei saa...

Ma ei saa kirjutada nii nagu tahan...
Ma ei saa rääkida nii nagu tahan...
Ma ei saa tunda nii nagu tahan...
Ma ei saa mõelda nii nagu tahan...

Aga järelikult ma ei taha piisavalt?!?!

Pealiskaudsus...

... on kasvanud sõnade rohkusega. Mida rohkem me räägime seda tühisemaks sõnad muutuvad. Nad kaotavad oma väärtuse.
Tänapäeva ühiskond soosib sõnade rohkust. Meil on palju vahendeid, mille kaasabil sõnu oma sõpradele, lähedastele ja tuttavatele edasi paisata. Me helistame siis kui pähe tuleb, me saadame e-kirju ja suhtleme erinevates portaalides, rääkimata messingeridest. Kõik see annab väga lihtsad võimalused väga palju sõnu edasi anda.
Koos mootsa tehnikaga on meie sõnad devalveerunud.

Sõnade rohkus aga ei tähenda ka seda, et nende sõnade sisu oleks suurem. Vastupidi. Me olemegi harjunud rääkima pealiskaudseid asju. Me ei vaevugi enam süüvima sügavamale...

Hoolimisest

On inimesi, kellest hakkad hoolima väga lühikese ajaga. Nad poevad kiirelt hinge ega taha sealt kuhugi kaduda. Ja üldjuhul on need inimesed ka sellised, kellest jäädki hoolima.
Kahjuks on aga mõnikord nii, et tahaks sellele inimesele oma hoolimist näidata, kuid see on keeruline. Tekivad mitmesti mõistetavad olukorrad.

Äratus

Milline on kõige parem hommikune äratus?

Tõenäoliselt sõltub see päevast. Tööpäevadel ühtmoodi ja nädalavahetusel teistmoodi. Suvel nii ja talvel naa.

Omletilõhn segunemas kohvi lõhnaga...
Tugev kallistus...
Päike kaardinate vahelt...
Päike kaardinate vahelt ja üksik kärbes pinisemas kuskil sinu lähedal...
Äratuskell... äratus... sõnad "see oli nüüd küll parim äratus"...
Äratuskell ja sa võid selle kinni panna ja edasi magada...
Kõdi tallaall...
Paid...

Peatükkide lõpetamine

On peatükke, mille lõpetamine ei taha kuidagi edeneda. Vahel jääb tunne, et mõni peatükk lausa kulgeb paralleelselt teisega ja ei taha kuidagi oma otsi kokku võtta. Venib, venib ja venib... kuni tuleb see lõplik emotsioon, mis asja lõpule viib. Kui ikka viib. Kas võib olla, et on peatükke, mis mitte kunagi ei lõppegi?
Samas on neid peatükke, mille lõpetamine käib nii kiiresti, et pärast ise ka ei saa aru, kuidas see küll nüüd nii läks. Mõni peatükk on aga ka selline, mille lõpetamisest ei saa isegi õieti aru. Korraga avastad, et oled ammu ammu juba täiesti uues loos. Uutes tegemistes ja uut tegelastega. Eriti juhtub see alapeatükkides ja alaalapeatükkides.
Mõni peatükk on nagu üheleheküljeline luuletus. Luuletus, mida pead lugema mitu korda, enne kui täpselt aru saad, mida seal öeldud on.

Isekus

Isekus. Kust maalt on isekus hea ja kust maalt muutub ta halvaks? Päris ilma isekuseta ei saa, siis astutakse sulle pähe ning tõenäoliselt ei muutu maailmas muud midagi, kui oled ise rahulolematu. Seega väike isekusepoiss peaks ikka sees olema.
Samas liialt isekas olles võid teistele kahjulikult mõjuda.
Kust maalt läheb piir?

Kas on isekas, kui lased kellelgi teha midagi enda pärast, kuid tegelik võitja on see sama inimene ise. Sina oled lihtsalt motivaatoriks, mis paneb inimesi asju tegema. Kas see on ikka eetiliselt õige?

Kas on õige anda inimestele lootust, kuigi põhjust võibolla ei ole või võtta see ja mitte lasta inimestel areneda? Kas hilisem valu hind on arengust suurem?

Kas on isekas oma otsustega viivitada, kui sa ei ole päris kindel, mida otsustada?

Kas on isekas anda iseendale ja teistele võimalusi, mille tõenäosusprotsent on madal, kuid siiski täiesti olemas?

Unine hommik

Kohe mitte-mitte kuidagi ei tahaks leppida sellega, et ööpäevast tuleb maha magada kaheksa tundi. Vahel isegi rohkem. Tõeline aja raiskamine. Nii palju on teha. Nii palju huvitavat on toimumas. Nii hea on õhtuti sõpradega lobiseda. Nii hea on õhtuti vaadata, kuidas küünal põleb. Nii hea on õhtuti mõelda enda mõtteid. Nii hea on õhtuti mängida kaarte. Nii hea on õhtuti millegi kallal nokitseda. Nii hea on õhtuti väljas käia. Nii hea, et on olemas õhtu...
Ja nii paganama halb on hommikul tõusta kui pole maganud kaheksat tundi. Nii raske on nina tekialt välja saada. Nii raske on teha kiireid liigutusi, sest kogu organism ütleb, et on alles väsinud ja tahab magada. Nii raske on end kuidagi käima saada. Nii raske on hakata tegema tööd, sest mõtled sellele, et saaks juba õhtul koju magama.
Aga kui saabub õhtu, siis selleks ajaks on uni läinud. On õhtu, millele on nii palju otstarbeid ja nii häid olemisi.

Öised üllatused

Mõnikord juhtub nii, et magades kuuled, et miskit piiksub. Sõnum :) Nii hea tunne on mõelda, et keegi on mõelnud just nüüd hetk tagasi sinule :)
Teinekord juhtub aga nii, et öösel ei kuule neid piikse aga hommikul ärgates leiad oma telefonist sõnumi. Saatmise ajaks: öö. Ja siis tõusevad suunurgad iseenesest ülespidi ja on tunne, et tulemas on hea päev.

Aitäh neile, kes teevad öiseid üllatusi :)

Öine sõit

Aeg oli tiksunud südaöö tunnini. Viimane troll. Selle trolliga oleks võinud sõita peale minu veel 97+1 inimest. 34+1 istekohta ja 63 seisukohta. Kas see +1 on trollijuht?
Oleks tahtnud kinnitada turvavöö. Kuidagi kõhe tunne oli.

Mõtteistutus

On selliseid mõtteid, milleni ise ei jõua. Ja siis keegi pillab mingi lause. a' stiilis sa võiks kunagi midagi sellist teha.... Ja kui hakata järgi mõtlema, siis miks ka mitte. Ise ju ei näe kõiki neid enda külgi, nurki ja servi, mis anded sul endal olla võivad. Igaljuhul on need kaalumist väärt mõtted, sest võivad avada su enda seest midagi, mida sa varem märganud pole või mida ei ole tähtsaks pidanud.

Aasta lõpust üles jäänud mõtted

Vaieldes hiljaaegu ühe inimesega nentisime, et kunagi ei tea, kes sind vaimselt üle trumpab.

Eelarvamused on ühed paganama halvad asjad. Aga ikka kipud inimesi lahterdama. Näiteks võttes aluseks hariduse, siis kipuks ikka arvama, et vastavalt sellele on ka inimese vaimsed võimed. Või võttes aluseks suitsetamise. Või selle kui tihti inimese pubist istumas leiab. Tegelikult aga ei pruugi asjad sugugi nii olla. Alati on erandeid ja nende leidmiseks ei tohiks lubada endale luksust olla kellegi vastu eelarvamustega.

Õnneks aga esmamulje on see, millele võib juba veidi rohkem tugineda. Eeldusel, et esmamulje tekkimise aluseks on ikka juba korralik vestlus, mis peetud.