2013

See aasta oli kvanthüppe aasta. Olen ühe aastaga saanud väga palju teada iseenda kohta. Kes ma olen. Miks ma olen. Kuidas saavutada parem kulgemine. Kuidas olla nii, et hing on õnne täis.
Sellel aastal kogesin ma väga paljut. Kuidas näha maailma nii, et vaadata ka kaadrite tagust infot. Kuidas asutada samm lähemale valgustumisele. Õppisin seda, kuidas teaduse toodetud uus info on kooskõlas maailmaga, mida mina usun. Leidsin palju inimesi, kes jagavad minuga sama arusaama elu võimalikusest maal.
Minu aastas oli palju märgilise tähtsusega kohtumisi. Kohtusime selleks, et mina saaksin uusi kogemusi ja infot. Kohtusime selleks, et mina saaksin jagada enda maailma. Kohtusime selleks, et sina saaksid enda maailma midagi, mida sa just nüüd ja praegu vajad.
Ma söön tervislikumalt. Ma kuulan oma keha. Ma mõistan seoseid. Ma näen seoseid. Ma olen teadlikum. Ma aitan teistel olla teadlikum.
Tunnen sügavat tänu selle aasta eest. Aasta eest, mis muutis mind ja minu maailma. Ma olen õnnelik. Ma armastan seda maailma.

...

Kust tuleb inspiratsioon? ;)
Kui on leitud, siis tuleb leida aeg ka veel...

Elu värvid

Värviline sügis ei ole enam kaugel. Tundsin seda eile õues jalutades. See lõhn kõnnib juba tänavail. Kui vaatan tagasi oma suvele, siis see oli sama värviline kui eesootav sügis. Palju seiklusi ja emotsioone. Uusi tutavaid ja vanu sõpru. Hetkes olemisi ning puhast rõõmu. Päikest ja suviseid vihmi. Punast, kollast ja rohelist.

Midagi uut

Ootan, et juhtuks midagi uut. Ootan, et minu ellu tuleks lahendus, kuidas ma ei peaks käima regulaarselt tööl. Tahan paindlikust ning seda, et töö oleks motiveeriv. Et mõeldes sellele, läheks silmad särama. Et oleks tahet tegutseda.
Praegu seda ei ole. Ja ei ole ka lahendust. Ja ei ole ka tee otsa, kust see paistma hakkaks. Siinkohal ootan, et universum minu soove soosiks...

Seest ja väljast poolt

Mõnda asja vaatad väljast poolt ja kõik tundub nii kena ja õige, kuid sisetunne ütleb, et midagi selle asja sees on mäda. Teist asja vaatad seestpoolt ning tead, et seest on kõik väga õigesti, hoolimata sellest, et väline pool ei anna selleks mingeid märke. Aga millal on nii, et nii seest kui väljast on kõik suurepärane?

Üks hetk päevast...

Üks hetk sellest päevast oli lihtsalt täiuslik. Selles oli nii palju võlu ja lummust. Ja see lummus on kui kuma mu ümber. Selles hetkes olid koos spontaansus, väikene kohmetus, täpne ajastus ning 100% siirust. Ei midagi ülearust. Ei midagi puuduvat. Lihtsalt õige. Lummav on selliseid hetki kogeda.

Kes ma siis ikkagi olen?

Kes ma siis ikkagi olen? Seisan ühel jalal ja vaatan, kas tasakaal jääb alles. Lootuses, et keegi jala all olevat vaipa ära ei tõmba. Miks ma seda kõike teen? Oskan ainult ähmaselt aimata. Kas ma olen seejuures õnnelik? Enam ei ole kindel, kas tean, mis asi on õnn.
Alustan maailma loomist uuesti. Iga kord küsides, mida ma teen, miks ma teen ja mida ma sealjuures tunnen. Kahtlen kõiges selleks, et leida üles iseennast.