Kiire versus aeglane

Mõni päev on selline, kus kohe hommikul tunned, kuidas tahad kiirelt kiirelt tegutsema hakata ning asjad liiguvad. Ja siis teine hommik on selline, kus kohe mitte kuidagi ei saa end käima. Siis uimerdaks ja uimerdaks. Ja lõpuks ei saagi mitte midagi tehtud.
Hea, et minus on mõlemad poolused esindatud. See annab võimaluse nautida mõlemat. Nii hea on kord tunda, kuidas kõik asjad saavadki ühe päevaga tehtud ja siis teinekord, et tegelikult ei suutnudki ma terve päevaga mitte midagi ära teha. Mõnikord on see mittemidagitehajõudmine lausa uskumatult hea tunne. Aga muidugi siis kui seda piisavalt harva juhtub. Eriti just laupäeviti.
Samas on lausa imetlusväärsed need inimesed, kella kohta saabki öelda: teeb ja jõuab. Tuhat asja korraga tegemisel ning kõigeks jääb aega. Eks see on kindlasti ka suur oskus oma aega planeerida ning sellest kinni pidada.
Teinekord aga vaatad mõnda inimest ja mõtled, et kuidas ta küll ei saa nüüd üht või teist asja tehtud. Võtku ainult kätte. Kuid sellisel hetkel tuleb endale meelde tuletada, et teinekord võib endalgi mõne asjaga samamoodi olla. Lihtsalt on mingi kiiks, mis ei lase hakata edasi tegutsema. Justkui ootad mingit märki või seda, et asi saaks mingi uue tahtu juurde.