Ootus

Jalutasin eile Haapsalus. Lihtsalt niisama. Ikka kaugemale ja kaugemale, sest nii hea oli. Vihma veidi tibutas ning lombid olid maas. Taevas oli tumetume sinine. Hinge tuli tõesline sügiseootus. Sügislilled ja õunad. Hommikune kargus. Inimeste asjalikkus. Õppimine.
Ja täna tuli ootus kampsunite, jopede, villaste sokkide ja toasoojuse järele. Eriti, kui saab seda ootust kellegagi jagada.
Oodata on mõnus. Seda muidugi juhul kui oskad oodata ning ei lase ootusele kärsitust sisse pugeda. Oodata hetki. Oodata hetki nii, et ei looda nendelt midagi enamat kui nad olema saavad. Oodata nii, et tunned, et oled õnnelik. Oled õnnelik selle üle, et sul on mida oodata :)

Sõna jõud

Sõnal on uskumatu jõud. Ükskõik kui palju võib öelda sinu pilk või sinu teod, kui kinnitada seda sõnaga, siis on tunne, et nii ongi. Muidu on alati see oht, et loed tegude või pilgu "ridade vahelt" välja midagi, mida seal ei ole või jätad midagi lugemata. Sõna annab selget kinnitust.

Samas on sõna nii petlik. Kui on ainult lihtsalt sõna, siis võib petta. Lihtsalt sõna ei saa uskuda. Kui sõna taga on pilk või tegu, siis saab uskuda.

Sõnad on keerulised. Kohati raskemad kui pilk ja tegu. Kohati ohtlikumad. Sõnu tuleb kaaluda. Sõnu tuleb valida.

Sõnaga on keeruline kuna iga inimese sõna tähendusväli on erinev. Igaüks meist saab sõnast aru just vastavalt sellele milline on tema selle sõna tähendusväli, mis on tekkinud läbi igaühe erineva taustsüsteemi. Iga ühe sõna on kordumatu.

Mõtteid

Miks on nii, et kui kohe üles ei kirjuta, siis kaovad head mõtted ää ja pärast neid enam üles ei leia?

Kuidas suudab mõni inimene isegi lihtsa hambapesu nii unustamatuks teha? Kas see on võlujõud, mis on meis igaühes, kuid vähesed oskavad seda teistele näidata?

Traditsioonid on head. Eriti siis kui need tekivad ning peale esimest korda sa juba tedaki, et sellest saabki Traditsioon.

Info on reklaam. Reklaam ei ole info.

Laenatud mõte: "kes riskib see harmoneerub unistustega"

Täpsed ajastused

Elan täpsete ajastuste ajajärgus.

Kui lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad, siis ühel hetkel avastad, et kõik sujub uskumatult hästi. Üks asi järgneb teisele ning asjad laabuvad. Või kasvõi jõuad ujuma just sellel hetkel, kui päike hakkab loojuma...

Üllatus

Tee täna üks üllatus kellelegi, kellest hoolid! Võid ka iseennast üllatada :)

Naudi selle väljamõtlemist ja teostust. Naudi emotsiooni, mida üllatuse saaja sulle tagasi peegeldab. Naudi seda, et oled loov ning hoolid.

Iseenda võrdluses

Teinekord ikka vaevab pead, et kuidas teised inimesed mingist olukorrast, teost või jutust aru saavad ning oskavad seda lugeda. Sellisel juhul tasub mõelda, kuidas sina sellest aru saad ning tõdeda, et inimesed on samasugused nagu sina ning tõenäoliselt saavadki nad just sama moodi aru nagu sina. Ära mõtle, et sina oled rumal. Ära mõtle, et sina oled targem. Oled üks paljudest....

Peegel

Peeglike, peeglike seina peal.....
Vaata hoopis mind, sest mina olen sinu peegel. Vaata hoolega ja leiad minust üles enda. Sinu käitumine ja sõnad peegelduvad tagasi minust. Kui sa ei saa aru, miks ma just selline olen, siis vaata endasse ning leiad põhjuse...

Olen üks nendest inimestest, kes on teistele peegel. Iga tegu ning sõna saab algeks minu käitumisele ning mõtlemisele ja ütlemisele. Peegeldan isegi sinu hääletooni muutust või silmavaadet.

Mustrid

Igal inimesel on olemas kindlad mustrid: käitumise mustrid, rääkimise mustrid, mõtlemise mustrid, suhte mustrid, sõbra mustrid, töö mustrid....
Kui kaks inimest kohtuvad: näiteks sõbrad, siis kumbki võtab kaasa enda mustrid, vastavalt millele ta käitub, mõtleb, räägib ning koos moodustatakse hoopis uus muster: sõpruse muster, mis on täiesti kordumatu ning ainult neile kahele inimesele mõistetav. See on segu mõlema sõbra enda eelnevatest mustritest ning iga järgmine kord, kui kumbki neist leiab uue sõbra, võtab ta kaasa juba veidi teistsuguse mustri, mis on eelnevatest mustritest tekkinud.

Täna ei ole mõtlemise päev!

Mõelda võib näiteks hoopis homme :) Ja siis võib mõelda nii väikeseid kui suuri mõtteid, mis vahelduvad uskumatute seoste läbi, millest sageli isegi aru ei saa. Näiteks mõtled ujumisest ja siis järgmisel hetkel on mõte uidanud uuele teemale, milleks võiks olla näiteks sõbraga peetud telefonikõne. Ja mis seos neil kahel asjal oli, kes seda teab. Või kui näiteks keegi ütleb sulle sõna konn, siis sinule tuleb järgmiseks mõtteks pähe midagi riietumisega.

Mõelda on mõnus. Ja kui vahel harva on sellised päevad, mille kohta võiks öelda, et täna ei ole mõtlemise päev, siis ka need päevad on mõnusad oma laisalt liikuva mõtteniidiga, selleks et edaspidi aju jälle täiskäigul mõtteid tsentrifugeeeriks.

Spontaansusest

Millal te tegite viimati midagi tõesliselt spontaanset?
Millal te ei planeerinud oma aega vaid lasite asjadel minna nii nagu nad lähevad? Millal te vaatasite viimati kuud kauem kui pool tundi? Millal te magasite viimati lageda taeva all? Millal te sõitsite autoga ringi, ilma et oleks mingit konkreetset sihtpunkti? Millal te kuulasite ritsikate laulu? Millal te nuusutasite mõnd lille? Millal te tegite kassile pai ja rääkisite temaga juttu? Millal te huilgasite mõnele heale loole kaasa laulda? Millal te viimati töölt viilisite, sest lihtsalt nii hea oli olla, et ei suutnud tööle minna? Millal te viimati kiikusite? Millal te viimati kuulasite vaikust? Millal te viimati avastasite alles järgmisel päeval, et te eelmisel päeval ei söönudki? Millal te viimati vaatasite tähti sadamakail lesides? Millal te kuulasite öist mere lokusmist? Millal te viimati seisite vihmas? Millal te viimati südamest naersite? Millal te rääkisite viimati sõbraga telefoniga kauem kui tunni? Millal te sõite viimati põldmarju? Millal te saatsite kellelegi postkaardi? Millal te viimati tundsite, et teil ei ole mitte ühtegi muret ega probleemi, mille kallal oma pead vaevata?

Mina tean kõigile neile küsimustele vastust :D

Inimene ja ühiskond

Millised on ühiskonna ootused indiviidile? Kui oluline on see, et vastaksime neile täielikult? Kui suur võib olla mitte vastamine, et meid endiselt normaalseteks ühiskonna liikmeteks peetaks?

Kui palju indiviide peab mitte vastama ühiskonna ootustele, selleks et tekitada teistsugused valitsevad ootused?

Muutustes ja muutumises

Tundub, et see maandumine tuli nüüd küll põrkega ülespoole tagasi :P

Kas eelistan liha või kala? Kas pesen jalgu või ei pese? Kas magan täna kodus või mitte? Kas lülitan telefoni välja või ei lülita? Kas sõltun kellestki või mitte?

Milllal?

Auk. Suur, must ja sügav. Millal lõpuks saabub küll põhi, et saaks taas üles hakat ronima? Kui sügavale ning kui kaua saab veel langeda. Mõõt hakkab täis saama. Mis saab olema viimseks piiriks, kust tunned, et nüüd tõesti enam rohkem ei või ja see ongi sinu põhi?

Kordused

Üks mu hea sõber ütleb, et elu on korduv. On. Spiraal. Ikka ja jälle avastad end elamas läbi samu teemasid. Iga kord küll uue nurga alt ning uute detailidega. Kas seepärast, et me ei ole osanud kohe esimesel korral piisavalt olukorda lugeda ning ei ole sellest piisavalt järeldusi teinud, et uuesti peame selle läbi elama? Või on see seotud sellega, et inimese mõttemaailm on nii väike, et ta ei suuda olla alati kordumatu? Meie endi mõtte piiratus, et elame ikka ja jälle sama elu?

Hoolitsevad inimesed

On olemas inimesed, kellele meeldib olla teistele hea, kellele meeldib teiste eest hoolitseda. Seda tüüpi inimesed jagunevad omakorda kaheks. On need, kes ise kindlasti annavad sulle märku sellest, kui head nad on. Tunduvalt vähem on neid, kes teevad seda vaikselt, ilma ülearuste sõnadeta. Näiteks kui seda tüüpi inimene korjab kolm kirssi, siis kaks neist annab ta sulle ja ühe sööb ise ära. Või kui tal on kaks tordi tükki, siis võid kindel olla, et just martsipanist roosiga tüki annab ta sulle ja ilma kaunistusteta jätab endale. Kunagi ta aga ei ütle seda. Sa pead ise märkama neid pisiasju, mida see inimene sinu heaks teeb. Ja tavaliselt ta teeb seda seepärast, et talle meeldib, kui inimesed on õnnelikud. Vähemalt need, keda ta peab selle vääriliseks, et nende eest hoolitseda. Mul on hea meel, et mul on olemas mõned sellised inimesed :)

Kuu vaatamisest

Ruhnu on üks kummaline saar. Üks kummaline ja kaunis paik. Kohati lausa müstiline.

On südaöö ja ma liigun läbi männimetsa. Mööd liivast rada randa. On täiskuu öö. Torm on vaibumas. Meri mühiseb endiselt tugevalt. Ja see mere lõhn, mis nii tugevalt mu ninna tungib. Mereääres on murdunud puud. Suured tüved rannal, juurikad paistmas. Taevas on tähine. Üksikud väiksed pilverüngad sõudmas üle taevalaotuse. Hoolimata tuulest tundub kõik nii rahulik. Nii hea on olla. Mina ja mu väike maailm, millesse sellel hetkel mahub õige vähe. See eest aga olulised asjad. Mõtted liiguvad rahulikult. Kuu on kaunis. Nagu ka kõik muu...

Porilompidest

On olemas väga erinevaid porilompe. On suured ja sügavad. On väiksed ja sügavad. On suured ja madalad ning väiksed ja madalad. On lompe, milles vesi mullitab. On lompe, millesse on valus astuda, kuna seal on teravad kivid. On peidetud lompe, mille leiad teeservast rohu seest. On lompe, millesse astudes lurtsatab varvastevahelt soppa. On lompe, mille vesi on selge. On lompe, mille vesi on mingit värvi. Näiteks punane: punasest savist. Kui käia punasest savist lompides, siis saab jalad punaseks ning kui peale seda leiad lombi, mis ei ole punane ning astud sellesse, siis muutub ka selles lombis vesi sinu jalgadest punaseks.
On olemas üksikäimise lombid ja on olemas kõrvuti käimise lombid. Mõnedes kõrvuti käimise lompides on nii palju ruumi, et seal saab lihtsalt ringi tiirutada, ilma et kellegi varbad ette jääks. On väiksemaid lompe, milles kõrvuti käies peab ette vaatama, kus teise varbad on. On olemas ka sellised üksikäimise lombid, kus teine saab käia sinu seljataga.
Lompe saab ise sügavamaks teha. Lompidest saab ise vett teise lompi suunata. Nii võib mõni lomp sootuks kaduda. Kui lombis jalgadega kiirelt plätserdada, siis lendab soppa kõikjale ja jääb tunne, et lombis ei olegi vett.
Porilombid on neile, kes oskavad neid hinnata ;)