Isekus. Kust maalt on isekus hea ja kust maalt muutub ta halvaks? Päris ilma isekuseta ei saa, siis astutakse sulle pähe ning tõenäoliselt ei muutu maailmas muud midagi, kui oled ise rahulolematu. Seega väike isekusepoiss peaks ikka sees olema.
Samas liialt isekas olles võid teistele kahjulikult mõjuda.
Kust maalt läheb piir?
Kas on isekas, kui lased kellelgi teha midagi enda pärast, kuid tegelik võitja on see sama inimene ise. Sina oled lihtsalt motivaatoriks, mis paneb inimesi asju tegema. Kas see on ikka eetiliselt õige?
Kas on õige anda inimestele lootust, kuigi põhjust võibolla ei ole või võtta see ja mitte lasta inimestel areneda? Kas hilisem valu hind on arengust suurem?
Kas on isekas oma otsustega viivitada, kui sa ei ole päris kindel, mida otsustada?
Kas on isekas anda iseendale ja teistele võimalusi, mille tõenäosusprotsent on madal, kuid siiski täiesti olemas?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar