Asjade sujumisest

Minu kindel veendumus on see, et iga asi juhtub siis kui aeg selleks õige on. Iga asi jõuab oma kulminatsiooni just siis kui aeg selleks küps on. Kui lähtuda sellest vaatest, siis peaks iga asi alati sujuma nii nagu parim lahendus on. Ei tohiks ise liialt pigutada. Kuid kas selline suhtumine ei või muuta meie õnne? Kas võib juhtuda, et me ühel hetkel ei pruugi enam neid lahendusi ära tunda ning laseme need mööda? Kust läheb piir, kui palju tuleks ise välja anda impulsse selleks, et saaks tulla ka tulemus?