Usk

Mul oli üks portselanist kann, mille sees oli uskumine millessegi. Uskumine, et mingid asjad siin maailmas toimivad nii nagu ma uskusin. See kann oli viimasel ajal saanud mõraseks. Inimesed olid sellesse mõrad teinud. Siis kohtasin inimest, kelle puhul tunudus, et tema saab need mõrad kaotada. Usaldasin selle kannu tema kätte teadmisega, et tema saab olla viimane, kellele seda sellisel kujul usaldada saan. Kuid selle asemel, et seda parandada, lasi ta sellel maha kukkuda. Tuhnadeks killuks. Parandada seda ei saa. Sest minu usk on kadunud.