Sõprusest

Mind teeb murelikuks mõte..., et inimesed on pidevas kaaslase otsingus. Need, kes kaaslast veel leidnud ei ole. Nad tutvuvad uute potensiaalsete inimestega. Veedavad koos aega. Hea on. Aga pole ikka see päris õige asi. Ning siis kaotakse teineteise jaoks päris ära. Miks on nii, et kui inimene ei ole sulle õige kaaslaseks, siis temaga suhtlemine on kohe mõttetu? Miks ei saa sellisetest asjadest sõprust? Eeldused selleks ju on. Või leitakse lihtsalt, et edasine suhtlemine on ajaraiks? Sama aja peaks kasutama uutele potensiaalsetele kaaslastele. ..., et liiga palju inimesi käivad meie elust läbi, jätavad jälje ning kaovad igavikku, kus ei tohiks nende koht olla.