2009-04-22

Mõtisklus vaikimise hetkel

Olen vajunud sügavasse musta nahktooli, millega saab end mõnustalt keerutada ja pisut õõtsuda ka. On vaikimise hetk. Mina mõtlen ja sina teed tööd. Nii hea on vaadata kuidas sa vaikselt tegutsed. Jälgid, et kõik läheks nii nagu peab. Vajutad mingile nupule, siis mingile teisele.... Ja siis vaatad minu poole ning naeratad. Naeratad nii, et ei teki mingitki kahtlust: selles naeratuses on hoolimine. Ja ainult sina suudad hoolimist niimoodi väljanäidata. Väikeste, kuid oluliste asjadega. Oled andund mulle palju. Näiteks tundub täiesti uskumatu, et olen oma kingapaelu veerand sajandit sidunud nii, et paelad võivad lahti vajuda. Ja siis tuled sina ning seod mu paelad ning näitad, et teistpidi sidudes nii ei juhtu. Uskumatult oluline hetk mu elus, mida oleme näinud ainult sina ja mina.

Kommentaare ei ole: